Jõulud & Magnetic Island

Jõulud olid meil rahulikud, mitte valged nagu mõned armsad sõbrad sms`i teel soovisid aga siiski toredad. Istusime oma toreda rahvusvahelise seltskonnaga karavan pargis, nautisime head sööki, ka šašlõkki ja kartulisaltit, mis kõigile väga meeldis ja mõnusat veini. Kingid jagasime Nikitaga juba varem, tema sai ilusad rannapüksid ja pluusid ja mina vinged bikiinid. Kuuske ei olnud, jõuluvana ei käinud ja mina läksin isegi päris vara magama, ju vist vein oli eriti hea. 

Boxing day hommikul pakkisime oma asjad ja lahkusime Ayr`ist jäädavalt. Teekond Magnetic Islandile sai alguse. Seitse eeslast on saanud teisel pool maakera kokku ja leidnud üksteist ja hetkel tundub, et meist saavad suured reisisellid koos. Palju jagelemist oli ennem muidugi asjade autosse mahutamisega aga hakkama saime ja minema me sõitsime. Kõigepealt sõitsime Townsville, kus praami sadama leidmiseks kulus aega rohkem kui oleks pidanud. Sadam asus ise jõe ääres ja koht mille me ise kaardilt leidsime osutus hiljem ka õigeks. Kuna kohalikud meile väitsid, et sadam on teisel pool siis rändasime tegelikult paar korda edasi tagasi kuid lõpuks ikka leidime, kuigi kohati tundus, et ei jõuagi kuna isegi kohalik taksojuht ei osanud meid aidata.

Praami sõit kestis 50 minutit. Magnetic Island (saar) asub Vaikses ookeanis, Townsvillest 8 km kaugusel. Kuna meie saabumine saarele sattus pühade ajale (25. detsember), mis siin on suur püha siis meie soovitud majutus kohas oli vastuvõtt sellel päeval suletud. Kuna olime varem töökaaslaselt uurinud kuhu siin saarel võiks loodusesse ööbima minna siis õige koha leidmine ei olnud raske. Välja arvatud see, et meie just ostetud Mitsubishi tahtis pisut iseloomu ja oma tervist siinsetel mägistel teedel näidata. Õnneks meie silitamised ja nunnutamised (korduv õli ja vee vahetus) olid talle meelt mööda ja ta otsustas meile meele järgi olla.

Esimene ööbimiskoht oli inimtühi paradiisi rand. Nii tühi, et me isegi ujuma alguses ei julgenud minna. Järgmisel hommikul siiski põlve sügavusse vette sai ennast kastetud kuna ilm siin nii palav. Õhtul nautisime šašlõkki, kartulisaltit ja veini, kuulasime ookeani kohinat ja head muusikat vaheldumisi ja seltskonna juttudele ei tulnud lõppu. Kuniks rannas magama jäime, mina isiklikult ei tea isegi kuidas telki sain aga eks see Nikita oli, kes väsinud naise „koju“ tassis.  

Teisel päeval otsisime oma välja valitud majutus koha ja registreerusime oma uhke kuuekohalise telgi sisse. Tingimused on siin head! Elekter, vesi, köök, pesemis ruumid, bassein ja koduloomad. Koduloomad sõna otses mõttes kuna elame tõelises dšunglis. Possumid joovad meie veini ja söövad krõpsu. Wallabid, keda kohtab WC`sse minnes (30 m kaugusel) vähemalt 5 tükki, linnud kellest me ei tea midagi aga me nimetame neid modellideks kuna nad on nii pikkade jalgadega ja, kes muideks urisevad. Ja muud loomad keda me näinud ei ole aga hääle järgi teame, et nad on kohal.

Ööd telgis on palavad, selle pärast teeme basseini ääres olevatel võrkkiikedel õhtu poolikutel väikseid uinakuid. Nii umbes paari tunniseid ja siis elame jälle täisväärtuslikku ja välja puhanud elu edasi. 

Ujumas käime siin kõige suuremas lahes. Kuna rannas on võrkudega eraldatud ala siis muid mitte soovitud külalisi seal ei kohta. Täna käisime tube`iga (kummirõngas paadi taga) sõitmas. Küsisin, kas haisid ja meduuse ei pea kartma ja selle peale sealne töötaja vastas, et kuna ma nii kondine olen siis haidele ma ei sobi ja meduuside jaoks sõidan ma liiga kiirelt. Nikitale muidugi see haide jutt ei meeldinud kuna tema on ju minust suurem. Õnneks aga sõit möödus ilma vahejuhtumiteta ja osutus väga lõbusaks tegevuseks.

Õhtul käisime veel saare teises otsas päikseloojangut vaatamas. Saar muideks ise on väga väike, meie elame ühes otsas, mis on sadamast umbes 10 km kaugusel ja teisele poole liikudes tuleb umbes sama pikk maa. 

Homme on meie viimane päev saarel, kui me ikka praamile mahume, sest telefoni teel meil täna broneeringut teha ei õnnestunud. Kui aga asjad ilusti lähevad siis sõidame Airlie beachi poole, kus plaanime oma ilusa 2009 aasta ära saata. Teekond peaks olema 400 km lõuna suunas mööda ida kallast.

Ja lõpetuseks neile, kes eelmisest loost, kus oli palju ussipilte shoki said siis infoks teile, aastas sureb Austraalias 1,3 inimest mao hammustuse tõttu. Vanasti oli see number suurem kuna esmaabi oli kauge ja inimesed ei osanud ennast ise aidata. Tänapäeval õppivad aga kohalikud seda juba algkoolis ja iga väike lapsgi teab mida teha. 

Teile kõigile mõnusat, rahulikku ja valget jõulu perioodi ja kui enne ei kohtu siis ka head vana aasta lõppu!!!

Ele ja Nikita - me oleme õnnelikud siin :)