Sel ajal kui teie näete ilusat imelist und, puhastan mina paprikat. Just just paprikat. Rohelist ja punast, ilusat ja koledat. Nad lihtsalt sõidavad mööda alust ringiratast ja ootavad, et ma nad üles korjaks ja puhastaks seemnetest ja muust mustusest. Minu esimene nädal Paprika vabrikus on möödas, alguses tundus see nii raske. 9 tundi jalgadel, müra on suur, rääkida ei tohi, muusikat kuulata ei tohi, lihtsalt puhastad paprikat, mis on rämps, koledad jäägid, mida meie peame oma osavate kätega jälle ilusaks tegema. Mina enam külmutatud paprikat muideks ei söö, sest see kuidas seda tehakse ei ole just kõige normaalsem, nad loputavad seda klooriga. Ärge nüüd tegelt muretsega, et kuhu teie Ele ja Nikita on sattunud. Meiega on kõik hästi ja pareminigi veel. Mul on Paprika vabrikus eesti tüdruk Gertu, Taiwanist Gucci ja Doris ja Jaapanist Sadsuki. Nendega on lõbus, nad on kõik hästi sõbralikud ja nii tore on olla nii rahvusavahelises seltskonnas. Järgmiseks korraks loodan teile siia ühe video üles panna, siis saate täpsemalt aru millega ma nüüd tegelen. Tegelt on naljakas mõelda, et elu teed võivad olla nii erinevad ja põnevad ja kindlasti õpetlikud. Kui juunis olid meil itaalias teenindajad siis nüüd töötan ma koos aasialastega vabrikus, mis näeb välja nagu filmis, mida olen eestis nendest näinud. Aga ma arvan, et just need äärmuslikud seigad elus koolitavad meid, koolitavad paremaks naiseks oma mehele, paremaks emaks oma lastele, paremaks töötajaks järgmisele tööandjale ja paremaks inimeseks iseendale. Need on kogemused, mida pakub maailm, mitte ülikool või muu sarnane asutus. Elu on põnev, uskuge mind, maailmal on meile nii palju pakkuda!
Aga tööjutust ehk selleks korraks aitab, ehk saab Nikita ka tööle selle nädala lõpus, siis on meie pisikesed, peaaegu olematud mured natukeseks ajaks otsas. Mainin veel, et Nikita ootab mangosi, need on pirtsakad puuviljad, kes tahavad veel päikest saada, siis alles saab ta neid puuotsast korjama minna.
Nädalavahetus oli meil põnev. Käisime kalal, ma täpselt ei tea kuidas seda veekogu eesti keeles nimetatakse aga tegu on ookeanist tuleva jõe moodi kohaga, mis on hästi mudase põhjaga. Sinna sõites nägime me oma esimest madu looduses, üle kahe meetri, tegelt ka, üle poole tee pikk, rohelist värvi. Ma karjusin autos Ooooo mu jumal! Esimene kohumine oli õnneks autost, kuigi siiski kananahka tekitav, isegi Nikita oli üllatunud, et ta nii pikk on ja, et me juba teda kohtasime. Ülejäänud päev ei möödunud vähem eksootiliselt, püüdsime krabisi, kolm kala, nägime varaani jälgi liival, ujusime jões, kus elavad krokodillid. See tuli kusjuures välja alles hiljem.
Parim oli meie jaoks kohtumine meile ammu armsaks saanud Vaikse ookeaniga. Ookean oli võimas, hetkega kui kuulsime ta kohinat meenus meile Hawaii. Nüüd on meil alles tunne, et jõudsime kohale, sest nüüd kogesime me esimest korda selle kolme nädala jooksul tõelist Austraaliat. Võimas eksootiline maa, kes pakub meile veel palju põnevust ja eksootikat.
Õhtul küpsetasime kalad ja krabid. Njämmmmmaa, nii head asja nagu seda on krabid ei ole ma vist kunagi söönud ja ärge unustage fakti – Ele ei söö kala ega mereande. Minu töökaaslased Dave ja Steve olid meile mõnusad teejuhid ja suurepärased kokad, ootan juba uut võimalust süüa krabi.
Lõpetuseks veel õnnitlused Kallile õele sünnipäeva puhul, kellel 16 nov sünnipäev ja Kallile isale kellel 17 nov sünnipäev!!!! Palju palju õnne teile!!!
Teistele aga tervitused ja tulge jälle tagasi,
Ele ja Nikita
