Me langetame elus palju otsuseid. Otsuseid, mis muudavad meie elu. Üks hetk vaatad sa telesarja mille mõjutusel otsustad pakkida asjad ja kolida Hawaiile. Nautida maailma ühte ilusaimat kohta, kohata toredaid inimesi, kes jäävad su ellu jäädavalt ja on määravad sinu järgnevas elus. Gertu, Diana, Eero, Siim ja teised toredad eestlased, kelleta Hawaii ei oleks Hawaii ja elu ei oleks praegu selline nagu ta on! See oli hea otsus meil!
Järgmine suur otsus meie elus oli alles kaks kuud tagasi. Oktoobris olime Nikitaga Haabersti Statoili bensiinijaamas aega parajaks tegemas. Oli sombune Eesti ilm. Meie tuttavatel kulus kohale jõudmiseks aega lubatust kauem. Piinlik vaikus autos lõppes kui olime tükk aega oma mõtetes seigelnud kaugele kaugele, kus elu on pisut teistsugusem kui Eestis. Ütlesin, ma tahaks veel seigelda ja Nikita oli ilma pikemalt mõtlemata nõus.
Olime tegelikult juba varem arutanud reisimisest Austraaliasse aga alati jäi üks samm lõpliku otsuse langetamisest puudu. See kord tegime selle sammu lõpuks ära. Lihtsalt selle pärast, et ilm oli halb, sõbrad jäid hiljaks ja meil ei olnud oma ajaga eestis midagi peale hakata. Igav oli. Need pisikesed kuid suure osakaaluga detailid meie elus mõjutasid meie viimast siiani puudu olevat sammu tegema. Suur otsus meie elus oli otsusatud. 
Hawaiil oldud aeg oli üks parimatest meie elus, sama muretu ja õnnelik kui me veel alles pisikesed põnnid olime ja lasteaias käisime. Sama lihtne ja ilus. Nüüd vaatame, kas ka Austraalia meile seda pakub. Ja ega me memmekad ole, kui elu pakub keerukamaid ja raskemaid olukordi siis ühes koos saame me kindlasti kõigest ja kõigist jagu.
Sellest sai meie reis alguse. Kaks kuud hiljem võime öelda, et ei kahetse oma siiani tehtud otsust. Igapäev juhtub siin asju, mille peale Eestis ei oleks tulnudki. Laupäeval näiteks oli meie pisikeses kodus külalised. Peale ööklubis pidutsemist otsustasime meie juures veel mõned keha soojendavad promilliga joogid alla kulistada. Kohal oli Ameldine Prantsusmaalt, kes ilusti mugava positsiooni meie köögi põrandal võttis, natuke purjakil olles ikka juhtub, et magad kellegi tuttava köögi põrandal. Peale kahte minutit magusat und hakkas ta norskama ja kümme minutit hiljem tegi silma korraks lahti ja palus meil ta kell kuus üles äratada kuna siis oli aeg tööle minna. Ja nii ta siis magas seal.
Veel oli meil külas saksa poiss, kes jäi ka magama, tema leidis endale mõnusa koha laua all. Kusjuures teda oli suht raske äratada, et ta ikka tee oma armsasse hubassesse telki leiaks. Nikita arvas veel, et las ta jääb aga ma ikka talutasin ta püsti ja välja majast. Siis oli veel Max Prantsusmaalt, kelle inglise keel on nagu aliase mäng miimikaga. Alati arva mida ta sulle öelda tahab ja tema puhul on seda päris raske teha, sest ta räägib nii imelikest asjadest. Nagu näiteks Do you know „sturf“? Small, blue, white hat, not animal. (Kas sa tead „sturfi“? Väike, sinine, valge müts, ei ole loom). Meil läks Nikitaga päris kaua aega, et taibata, et jutt on smurfidest. Pisikesed päkapiku moodi mehikesed. Miks ta sellest üldse rääkis, me ei tea. Aga naerda saime me palju. Kahjuks visati ta järgmine päeva karavan pargist välja kuna tol ajal kui meie klubis pidutsesime oli ta pargis teiste und seganud. Kuidas täpsemalt jäi meilegi teadmatuks. Meiegi saime noomida. Naerma ajas see kuidas perenaine meile peaga raputas ja tegi midagi sarnast Eestis Häbi-Häbile. Tegelt oli vist põhiline mure see, et enamus, kes meie juures olid, pidi hommikul tööle minema. Aga inimesed, kes lõpetavad pidutsemise kell 5.00 öösel ei ole normaalses konditsioonis kell 6.00. Meil Nikitaga oli aga vaba päev ja meie ei lasknud ennast noomimisest häirida.
Muidu on meil siin siiani aktuaalne teema seoses põllumajandusega, kuna kõik me oleme selles valdkonnas ameti valinud. Kas sajab vihma? Ega liiga kõrvetav päike ei ole viljade jaoks? Kes mitu bini (kasti) vilju korjas? Kelle tööjuures on nõme traktori juht jne... Tundub, et seda juttu jätkub veel kauaks. Kuna teise aasta viisa jaoks on kokku vaja saada 88 päeva siis näiteks minul on tehtud umbes 30 ja Nikital natuke vähem.
Sel nädalal käisime teile juba tuttava Ameldine`ga Townsville`is (pisut üle 100 000 elaniku) ja Wild life parkis (loomaed). Townsville on linn kuhu me maandusime, kui Ayr`i tulime. Kuna me siis nägime seda kohta ainult põgusalt siis otsusatasime peale loomaaeda sealt läbi sõita kuna see oli meile nii lähedal. Linn oli ise ilus, rand oli mõnus aga inimtühi kuna seal on oktoobrist maini meduusid. Kuna nad võivad olla ainult mõne mm suurused siis kahjuks on neid raske märgata, suured kuni 2 m eristad silmaga ilusti vees ja neid on võimalik vältida. Kuna tal on suu juures kõrverakud, mis sisaldavad mürki siis kohalikud ütlevad isegi, et karda parem meduusi kui haid. Hai kohtamiseks peab sul tõeliselt „õnne“ olema.
Townsville`s püüdsime Nikitaga midagi hambaalla saada, see aga osutus päris keeruliseks. Leidsime ainult suletud kohad ja inimesi oli ka kuidagi vähe seal linnas. Lõpuks osutus meie päästjaks Mc Donalds. Kõhud täis otsustasime kellegilt teed küsida, et linnas oleva mäe otsa sõita, kust avaneb imeline vaade. Ühe interneti kohviku ees avastasime akna pealt erinevate maade lipud ja meie suureks rõõmuks ka meie armsa sini-must-valge. Mille alla oli kirjutatud, Eesti keeles „Tere tulemast“ ja inglise keeles lisaks „Skype leiutajad“. Jube mõnus tunne oli, sest meil peale Skype, Carmen Kassi ja Baruto ei ole ju midagi kuulsat. Baruto on siin aga väga populaarne japside seas. Kuna kohviku omanik nägi elevil inimesi tema äri ees siis otsustas ta vaatama tulla, mis toimub. Meie üllatuseks küsis ta kohe „Kas te olete Eestist“ Tuli välja, et tema hea sõber oli leidnud endale kaaslase Eestist ja teab meie maast nii mõndagi. Kui meil aga temaga jutuajamine juba alguse sai siis otsutasimegi temalt teed küsida.
„Castel Hill“ asub täpselt linna keskel, mis on 286 m kõrge. Ronima me sinna otsa ei hakanud. Sõitsime autoga üles ja nautisime üleval vaadet. See oli imeline!
Aga enne kõik seda käisime me „Billabongi“ nimelises loomaaias. Kohtusime madude, krokodillide, erinevate lindude, sisalike, koalade, kängurude ja muude eksootilisete elajatega. Keda õnnestus ka natuke näppida. Hommikul algasid seal erinevad etendused, millest me eranditult osa võtsime. Loomaia töötajad kõigepealt tutvustasid sealseid elukaid ja siis saime nendega pilte teha. 
Esimesena alustasime Koaladega. Nemad olid nii armsad, et ma enam ei teagi, kas ma tahan endale tulevikus ikka veel oravat võtta. Koala tundub palju mõnusam. Ta magab enamus ajast ja on rahulik loom. Siis kohtusime madudega, mis oli minu jaoks kõige ebameeldivam. Alguses pakuti kolmele maole hiirekest lõunasöögiks, keegi aga ei soovinud. Ju olid nemadki meist shokis nii nagu meie nendest. Lõpuks aga üks madu sõi selle armsa hiire ära. Veel näidati kahte kahtlast sisalikku ja siis saime neid kõiki katsuda ja sülle võtta. Sisalikud olid mõnusad aga maod mitte. Kui Nikita endale mao kaela lasi panna siis madu tõmbas tema kaela juurest kuidagi kangeks nagu hakkaks kägistama ja Nikital tuli selline hull nägu ette nagu oleks vaimu näinud. Vot siis läks minul mao näppimise isu ära. Oeh kuidas nad mind pinnisid, üks naine Taanist aitas Nikital mind moosida. Lõpuks olin nõus selle eluka saba kätte võtma aga seda ka ainult korraks. Kindlasti aga mitte kaela panema. Nii kui pilt oli tehtud oli madu minu käest läinud. Ausalt väga ilge elajas.
Toredamad olid aga linnud, kängurud, wombatid, emud ja muud karvased elukad kellest polnud varem kuulnudki. Krokodillid olid võimsad ja nendest räägiti meile päris huvitavaid fakte. Tegu on loomaga kelles peitub vastus meie suurimale küsimusele. Kuidas ravida ravimatuid haigusi. Krokodill on loom, kes ei jää kunagi haigeks. Ta võib süüa konkreetselt kakat või muud jama, mis tavaliselt teistel elus olenditel kõhu tuksi keerab aga temal mitte. Teda on püütud nakatada HIV viirusesse, grippi ja muudesse nakkus haigustesse aga ei, tema haigeks ei jää. Ei tea miks minu tervis ei võiks selline olla, ma ainult korjangi igasuguseid viiruseid üles. Aga krokodilli juurde tagasi, kuna temas pidi peituma mingi „asi“, mis tapab kõik halvad bakterid ja viirused ei jäägi ta haigeks. Ja on teada, et seda saaks kasutada ka inimeste peal. Siis ei sureks enam inimesed vähki mõnesse teise surmaga lõppevasse haigusse. Kahjuks aga on suurte ravimifirmade omanikud nii egoistlikud ja ahned ja ei lase sellel ravimil turule tulla. Kuna siis oleks kõikidele haigustele üks ravim ja teised müügil olevad tooted jääksid riiulitiele seisma ja need ahned ärimehed ei saaks enam raha. 
Muudest loomadest las jutustavad teile meie ilusad pildid. Ja kui peale mu noorema õe on keegi veel, kes ei kannata mao pilte vaadata siis palun andke andeks ehk neid järgmistel kordadel enam nii palju ei tule. Ja ma tean, et te istute praegu jalad tooli peal ja kananahk ihul, sest nad on jälgid aga siiski, nad on ainult siin meiega. Mitte teiega seal külmas eestis.
Lõpetuseks teile meie plaanidest. Meil ei ole plaani! Ei tea veel, mis jõuludel ja Boxing day`l (Karbi päev ehk peale jõule pannakse kingid karpidesse tagasi ja viiakse poodi, et raha saada või kui kink ei meeldinud) saab ja aastavahetus on vapsee kaugel. Ainus, mis on kindel vist, Ayr`i me ei jää. Aga õnneks on meil nüüd auto ja läheme millal tahame ja tuleme millal tahame.
Teile kõigile soovime Ilusaid Rahulikke Jõule ja ärge seda „Karbi päeva“ Eestis traditsiooniks võtke, nii ei ole ilus!
Ele ja Nikita.
:)
ReplyDelete