Juuli algul mahutasime ennast Baragara korterisse seitsmekesi. Kuna meil oli viimane nädal ei leidnud keegi, et oleks probleem mõnele reisisellile ajutist elukohta pakkuda. Esimesena saabus Katriina. Tema tuli Sydneyst maale, farmi tööd tegema, et siis teise aasta viisa hiljem omandada. Orgunnisin ta ilusti Simpson farmi tööle, kus ta võttis üle minu kleepsu kleepimise. Teisena saabus Raki, kes teile eelnevalt tuttav. Tema käis vahepeal Sydneys – ei meeldinud, Gold Coastil – oli hea aga ei olnud hooaega. Ja siis tagasi Bargarasse. Nüüd siis meie diivanile täpsemalt. Ja viimane oli Rem. Tema orgunnisime samuti Simpsonisse avokaadode seltsi.
Ülerahvastatud kodus olid viimasel nädalal meelolud erinevad. Igal ühel olid omad mured ja mõtisklused uue elu etappi üle. Katriinal ees kolm kuud kleepsutamist, Remil uus amet, uus kodu, uued sõbrad. Randelil ja Rakil tee tagasi kodumaale, Renel küll kõige vähem muutusi, kuid siiski. Tema jääb veel Simpsonisse aga jääb oma kolmest elukaaslasest nüüd väga kaugele aga küllap saab hakkama, sest seltsiks talle puhast tõugu eesti poisid.
Ja siis viimaks. Meie vandersellid – Nikita ja Ele asume teele Sydneysse. Mõtted mõlguvad igasuguste asjade ümber. Kas oleme piisavalt raha kõrvale pannud, et uues linnas hakkama saada. Keegi ei tea ju kaua läheb aega töö leidmisega, palju vaja maksta uue kodu eest? Kas saame üldse hakkama, me ju ehtsad maakad pärast üheksat kuud? Kõige tähtsam, kas meie auto sõidab üldse nii kaugele. Kokku vaja läbida 1400 km ja nagu te eelnevatest kogemustest teate, ei ole meie Mitsubishi kõige lojaalsem sõber. Ütlen kohe aga ära, et oleme Sydneys ilma vahejuhtumiteta.
Laupäeva öösel asume teele. Meiega koos on Raki ja Randel, kelle viime Gold Coastile, kust väljub nende lennuk Eesti suunas. Vara hommikul kui oleme sõbrad lennujaamas ära saatnud suundume lähedal oleva Tamborine mäe otsa, mis on 525 m kõrge. Tippus asub armas linnake, pisikeste kohvikute, nukumaja sarnaste butiikide ja armsate kodumajutustega. Vaade oli imeline, ülevalt paistis kogu kullarannik. Kahju, et sellised asjad meie kaamerale ei jäädvustu aga loodame, et õnnestub lähiajal oma varustust uuendada ja ammu oodatud professionaalne fotokaamera soetatada.
Tamborine mäe otsas asus turistilõks, kus on võimalik näha vihmetsa. Olime pettunud kuna see, mida nägime 360 krooni eest oli 100 m kaugusel tasuta ja kätte saadav kõigile. Meie jalutuskäik kestis vihmametsa pargis 15 min ja ei olnud kahjuks seda raha väärt, kuid siiski oleme uue kogemuse võrra rikkamad ja tegelt ei nurise, kuna koht oli väga ilus. Edasi asusime teele Gold Coasti shoppama, teilegi tuttav, minu lemmik outlet keskus. Kuna Sydneys on ilmad palju palju külmemad võrreldes Bargaraga oli eesmärgiks osta jope, saapad, kampsunid ja muud soosud riided. Eesmärk täidetud suundusime Byron Bay suunas.
Kuna olime 20 tundi magamata ja üle 600 km läbinud, sättisime ennast juba 17-18 ajal Byroni lähedal magama. Õnneks on Austraalias autoga/karavaniga reisimine väga populaarne, siis paljudesse kohtadesse on tehtud spetsiaalsed parklad, kus on kõik esmatähtis (WC, dush, söögilauad) olemas. Usu või ära usu aga meie uinak kestis hommikul 8ni, kusjuures magasime auto esiistmetel ja hommikul tundsime ennast puhanud ja värskena.
Byron Bay on mandri Austraalia kõige idapoolsem punkt, 
kus turistidele ja laevadele näitab teed kurikuulus majakas. Meie maitsvat hommiku sööki rikastas imeline vaade ookeanile ja Byron Bayle. Edasi jalutasime linnas ringi ja siis asusime Sydney poole teele.
Tänu tänapäeva tehnikale on võimalik interneti ühenduses olla ka autos sõites, siis teekond sujus kiirelt ja ruttu kuna ajaviitmiseks ja meelelahutuseks oli kõik kättesaadav. Sydney lähedale jõudes sättisime ennast jälle matkasellidele mõeldud parkimiskohta ja veetsime jälle ühe öö autos. Hommikul varakult teele, Sydneysse jõudsime ilma probleemideta. Päike paistab, ilm on enam vähem, seinakella all olev temperatuuri näidik annab teada, et väljas on 18 kraadi sooja. Pole paha!
Kuna alguses meil kodu veel ei ole aga meil on kallis Ilona siin suures linnas, kes meile lahkelt majutust pakub kuniks me omale jalad alla saame ja oma pesa leiame. Esimesena annamegi talle teada, et oleme jõudnud linna. Kuna ta tööl siis pargime ennast kuhugi ära ja hakkame juba kortereid otsima. Tagant järgi mõeldes täitsa ajaraiskamine kuna me ei tea linnast veel mitte midagi.
Õhtu saabudes muutub ka ilm. Vihma sajab, õues on külm, 12 kraadi vist. Isegi korter on külm. Magame dressides ja nii kaisus, et tekib oht teine teist ära lämmatada. Seda muidugi ei juhtu. Esimene nädal läheb sisse elamiseks. Ei otsi me tööd, ega korterit. Jalutuskäigud linnas, klubituurid ja kohustuslikud turistifotod. Leiame parima pizza restorani maailmas, saame teada, et ka siin maal on võimalik head siidrit nautida, mida mina eriti igatsesin, õpime kasutama metrood jne.
Meie (ajutine) uus kodu asub ühes parimas Sydney piirkonnas – Double Bays. Tegemist on siinse eliit rajooniga, ümbruskond kubiseb lausa rikkuritest. Kõik butiigid, kohvikud, restoranid ja parkimisplatsid täis Maseratisi, Aston Marteneid ja Ferrarisi peegeldavad rikkalikku elustiiliga DB elanikke.
Kodu otsingud toimuvad peaaegu igapäev. Kahjuks on see siin väga keeruliseks tehtud. Korteri vaatamised toimuvad kindlatel aegadel, enamasti laupäeva hommikuti. Nii tekib meil iga laupäev olukord, kus oma valikutest peame omakorda veel valikud tegema, sest korterite vaatamis ajad kattuvad. Nii nagu Eestis, helistad, lepid aja kokku, lähed vaatama ja kui meeldib rendid korteri, siin kahjuks ei saa. Lisaks sellele, et pead kolmekümne inimesega koos korterit vaatama, tuleb ka täita meeletu paberi majandus. Andmed tuleb esitada enda, oma kaaslase, töö, palga, eelmise ja üleelmise elukoha kohta. Lisaks pangaväljavõte, koopiad passist, ID kaardist, juhilubadest, sünnitunnistusest ja kurat teab millest veel. Pluss soovituskirjad eelnevatest elukohtadest ja ka tööandjalt. Hetkel oleme kahele korterile soovi avaldanud ja ootame, mis edasi.
Kodu rentimiseks on aga raha vaja ja selle jaoks teatavasti peab kõvasti tööd tegema. Esimene nädal võtsime rahulikult ja siis uuel nädalal hakkasime oma CV`si laiali saatma. Minuga võeti ühendust järgmisel päeval, reedeks oli töövestlus kokku lepitud. Vestlus minu tulevase ülemuse Fabianiga sujub ilusti, tema prantsuse aksent on täiesti talutav, kõik on lihtne ja arusaadav.
Töötan agentuuris, kes tegeleb toitlustus valdkonnas. Ehk iga reede helistan neile ja küsin, kus ma töötan järgmine nädal. Viimase kolme nädala jooksul olen töötanud kasiinos ettekandjana, kus jootraha teenib viie poole tunniga umbes 1000 krooni ringis, siiani on olnud ka paremaid päevi ja ka halvemaid aga arvestades, et austraalias üldiselt restoranides jootraha jäetakse vähe ja, et enamus kohtades läheb see teiste töötajatega jagamisele ja sulle endale jääb võibolla kümme dollarit on see väga hea.
Veel olen töötanud ühel kodusel üritusel. Tegemist oli lapse välismaale ära saatmis peoga, kuhu oli renditud kaks ettekandjat ja kaks kokka. Minu kaastöötajaks oli Sebastian, kes on töötanud selles firmas juba üle kolme aasta. Tänu sellele oli minu õhtu väga lihtne. Raskema osa tegi tema ehk siis kokteilid ja mina võtsin tellimusi ja kandsin ette. Tuleb ette ka suuremate ürituste toitlustamist ja muid pakkumisi näiteks restoranides, kus vajatakse kiiretel õhtutel abi jne.
Minu peamine töö läbi agentuuri on PricewaterhouseCooper`sis. Olen konverentsi ruumide teenindaja. Hoolitsen kohvi tellimuste, hommikusöögi, lõuna, snäkilaudade, õhtusöökide ja muu sarnase eest. Töö on suhteliselt lihtne, meeskond super sõbralik ja palk hea!
Nikita alustab tööga hiljemalt septembris kui aga võib ka juhtuda, et varem. Saime mõlemad firmasse, kus pakitakse CD`isi DVD`isi. Mina ei ole veel otsustanud, kas hakkan seal töötama aga Nikita kindlasti. Ja veel peaks Nikita saama pakkumisi haljastusfirmast, kes töötab samal põhimõttel nagu minu firmagi, kellel on palju erinevaid kliente kuhu siis oma töötajaid saata.
Lõpetuseks veel ilmast. Läheb soojemaks ja kevad on saabumas. Ilmad on päikselised ja kraadid ulatuvad peaaegu kahekümneni. Aga siiski on kahju, et nii võrratust Eesti suvest ilma jäime.
Tervitused järjepidevatele ja kannatlikele lugejatele, hea meel, et veel on neid, kes siia lehele kiikavad ja siis avastavad, et ikka ei ole uusi seiklusi ja siis ühel päeval siiski midagi siin leidub.
Elliii ja Nik.
Niisiis 00.00 oleme autos ja alustame sõitu, BZZZZZZ`t teeb energjajook avamisel. 9 tundi sõitu on ees. Mina ja Laura sätime ennast tagaistmel mugavalt sisse, kuna naistele on antud eelis terveks reisiks puhkeasend võtta, meie ei pea autot roolima, see ülesanne on Nikita ja Raki (Ragnar) õlgadel. 
Poisid jagavd tee pooleks ja Raki alustab sõitu, hommikupäike toob Rakile väsimuse ja ta annab sofri ameti lahkelt Nikitale üle. 
Vahetus oli lahe, kuna Nikita oli magama juba jäänud ja Raki äratuse peale on Nikita kiirelt püsti. Mendid, kas mendid, kus on mendid hüüab Nikita. Me rahustame ta maha, et ei ole mingit politseid ja tema on hämmingus miks me ta üles ajame. Paari minuti pärast on ta täitsa ärkvel ja saab aru, mis toimub.
Sõit möödub ilma vahejuhtumiteta, mõned surnud kängurud tee ääres, üks pisike üritas meilegi ette hüpata aga õnneks jätsime ta siiski ellu. Ehk Austraalias on ikka 2 känguru 1 inimese kohta. Vähemalt nii nad räägivad. 
Airlie Beach tervitab meid uues valguses. Kui me eelmine kord seal viibisime oli aastavahetus ja siin kandis algas just vihmaperiood. Oli küll ilusaid päikselisi päevi aga ookean ei olnud nii ilus. Kiirelt olid naistel fotokad pihus ja läks pildistamiseks. Tagantjärgi on hea öelda aga oleksime võinud oma akusi ja mälukaarte oma tõelise reisi jaoks säästa. Ei tegelt tähtsamad ja ilusamad kohad ja põnevamad kalad saime siiski pildile ja fotokas on igati ühe suure tänu välja teeninud. Ainult, et nüüd tellin kiiremas korras endale E-bay`st lisa aku ja vee aluse korpuse.
Kõik muidugi nii ilusti ei alanud. Probleem nr.1. Reisibüroosse minnes paluti meil esitada oma reisi voucherid. Kuna ma tegin broneeringu telefoni teel küsisin ma tol korral kohe, kas broneerimis numbrist piisab või tuleb kogu dokument välja printida. 
Tol korral öeldi, et ei ole vaja aga nüüd kui me kohal oleme on see siiski vajalik. Siin kohal õpetuseks mulle ja teile, ALATI kõik asjad paberikandjal kaasa, eriti kui tegu on väljamaaga, sest siin ei saa isegi oma meili pealt vajalikku dokumenti lasta välja printida. Teine õpetus mulle, ALATI kuula Nikitat, üljuhul on tal õigus, nii ka sel korral. Neil on ju sada tobedat reeglit. Õnneks on Airlies palju interneti kohvikuid nii, et selle probleemi likvideerisime kiirelt. 
Probleem nr.2. Laevale ei tohi kaasa võtta pagasit millel on lukud. Kodulehel oli kirjas, et ei tohi olla suured kõvad kohvrid vaid lubatud on pehmest materjalist kotid. Miks neile meie kotilukud ei meeldi ei tea, igatahes minu kampsunilukk või dressikalukk ja püksilukk neid ei häirinud. Ostsime poest Green bag`id (rohelised korduvalt kasutatavad loodust säästvad turukotid). Ja mure murtud.
Probleem nr.3. Laevale ei tohi kaasa võtta punast veini ja klaaspudelis alkoholi. Nikita 400 kroonine viin läks tavalisse veepudelisse, nii ka minu shampuse laadne jook, õnneks on OZ`idel Guun, mis on pakivein, sellega probleeme ei tekkinud. Ainult kast õlut tuli kaldale jätta. Aga saime hakkama, alkoholi jäi palju üle ja saime koju tagasi tuua.
Probleemid lahendatud, otsustasime Airlie Beachil veel söömas käija ja väikse jalutuskäigu teha kuna Raki ja Laura olid siin linnas esimest korda. Söögiga olid pisut hirmutavad lood. Meie Nikitaga otsustasime süüa üli vürtsikat rooga munanuudlite, igast juurikate ja lihaga. Söök oli maitsev aga silmad jooksid lausa vett. Nii vürtsist sööki mina oma elusees söönud ei ole. 
Kokapoiss mainis veel, et mida vürtsisem seda parem seedimisele. Tule suus kustutasime Coca Colaga, kunagi raamatust lugesin, et see pidi parim abimees olema ja pean ütlema, et tol autoril (Mai Loog „Minu Tai“) oli täiesti õigus. 
Kõhud täis, lähme. Ei veel, enne tuleb kokku lüüa ja head reisi üksteisele soovida. Raki tellis neli tequilat. Brrrrrr ma ei ole nii ammu tequilat joonud ja kui pits all, teadsin täpselt miks. Auto poole jalutades kogesime Nikitaga mõlemad midagi väga kohutavat. Meie mõlema kõhud hakkasid pisut mürgeldama, tundsime kuidas tequila seguneb vürtsise toiduga. Õnneks Charlotte`i (Sex and The City Movie`st lõik , kus üks neiu kakib püksi, kes ei ole näinud soovitan soojalt) õnnestust meil siiski ei juhtunud. Torm kõhus rahunes maha nii kui laine meie all loksuma hakkas.
Pardal võeti meid külalislahkelt vastu, suunati oma pisikestesse kuid mõnusatesse kajutitesse sisse seadma ja sõit võis alata. Ooken oli võimas nii oma värvuselt kui tugevuselt. Vesi oli hele-helesinine ja lained olid suured. Mõnel õnnetul reisikaaslasel õnnestus isegi kukkuda aga õnneks mitte hullusti ja esines ka merehaigust. Pardal oli meid 13. Reisijaid 11 ja laevameeskond koosnes kahest inimesest. 
Kapten Steve ja madrus Rachel. Kapten oli pisut pervarlik, tutvustus ringis palus ta lisaks oma nimele ja rahvusele ka kõige ebatavalisem koht, kus seksitud avaldada. Ise vaikselt muiates. Ma enam ei mäletagi, kus oli tema enda vahva kogemus aga mäletan, et selle üle oli ta eriti uhke. Rachel oli 20 aastane Uus-Meremaa tüdruk. Tugev ja ilus, paljude meeste unistus.
Kokku veetsime „Prima`l“ kaks ööd, käisime snorgeldamas, külastasime Whitehaven randa ja seilasime saarte vahel. 
Snorgeldamine minu jaoks nii tasemel ei olnud kui ma lootsin, kuna vesi ei olnud nii selge ja nähtavus oli halb. Põhilise ehk Grate Barrier Reefi (Suur Vallrahu) nägime ära aga kalu oli vähe. Grate Barrier Reef on korallsüsteem, mis koosneb 3000 üksikrahust ja 900 saarekesest ning laiub 344 400 ruutkilomeertri suurusel alal. Kusjuures tegu on ainukese elava organismiga, mida on kosmosest näha. Kuna vesi nii selge ei olnud ei tundnud ma ennast väga kindlalt, sest seljatagust näha ei olnud, kartsin, et mõni mitte oodatud sõber võib mind uudistama tulla. Nii, et vees ma kaua ei olnud. Alles aasta alguses oli siin samas üks hai rünnak, kus naisterahvas oma poolest kannist ja poolest kogusest verest ilma jäi. 
Whitehaven on maailma valgeima liivaga rand. Teisel päeval anti meile kolm tundi vabaaega seda kohta nautida. Alguses korralik fotosessioon, siis käisid osad ujumas, mina võtsin päiksevanni ja siis jalutasime niisama ringi ja uudistasime ilusat kohta. 
Ranna kõrval, kus teisedki turistid oma aega veetsid oli üks väike armas privaat rannake. See oli eriti ilus koht ja kui aus olla siis kõige ilusam koht maailmas, mida meie silmad on näinud. 
Seejärel jalutasime Nikitaga jalgupidi vees ja kohtusime astelraid (Stingray). Just selline tappis neli aastat tagasi Steve Irwini, kes oli kuulus krokodillikütt ja kellel oli palju dokumentaalsarju loodusest ja loomadest, kus ta maadles mürgiste madude, ämblikke ja muude hirmaste loomadega. 
Meie laeva meeskonnaliige Rachel mainis, et surra läbi astelrai on suhteliselt võimatu, ta võrdles seda lausa hiirega. Selleks tuleb looma korralikult provotseerida pluss peab ta oma astlaga väga õigesse kohta torkama. Nii ka Steve`ga juhtus, ta sai löögi peaaegu südamesse. See astelrai, kes minu pildilile jäi oli umbes poolmeetrit lai ja pikkust ka sama palju, pluss veel saba.
Koju sõit sujus ladusalt. Tagataustaks kõlas Jan Uuspõllu „Ürgmees“ ja üljuhul aga naised magasid. Paar nädalat hiljem saabus meile postiga aga mitte nii hea uudis. Olime suutnud Politsei kaamera ette jääda ja teenisime välja ühe korraliku trahvi. 100 alas olime sõitnu 111ga ja saime trahvi selle eest 133 daala ehk ligi 1400 krooni. Muidugi kokkuvõttes oleme me oma reisiga siiski väga rahul.