Simpson farm

2.30 avan silmad, vaatan hirmuga kella ja tänan jumalat, et saan veel magada. Sama juhtub umbes tunni aja pärast. See on vist hirmust, et peab varsti tõusma. 4.45 heliseb äratuskell. Lükkame veel natuke edasi aga aeg on käes ja vaja ennast voodist välja ajada. 5.00 olen oma tavapäraste tegevuste juures, pesen hambad, kreemitan, panen riidesse, pakin söögi ja istun autosse.

Hommikud on siin juba jahedamaks läinud. 20ne kraadiga ma enam lühikeste pükstega välja ei lähe, isegi pusa viskan peale. Päeva peale kogub ilm muidugi soojust juurde ja päeval on ikka 30 kraadi sooja. Sõit kestab 40 minutit. Tööle jõudes kirjutame ennast tuletõrje ohutus raamatusse sisse, et viibime hoones. Haaran vee ja jooksen oma tööpostile. Enne seda tõmban veel enda nimelise kaardi masinast läbi, et fikseerida enda töötunnid, mille järgi hiljem palka saame.

Asun oma ülesannete juurde. Tom, kellega koos töötan prindib mulle kleepsud ja sildid, mis kõik
tuleb pakitud avokaadode, sidruni ja mandariini kastidele kinnitada. Töö on suhteliselt lihtne.
Ainus, mis minul üle jõu käib on viimase rea kastidele siltide panemine. Olen selle jaoks liiga
lühike. Selleks on mul aga Adel Prantsumaalt.

9.00 hüüab Bree üle shedi (tehas,vabrik,ladu vms.) Smoko. Smokoks nimetatakse siin pause.
Tavaliselt hommikud lähevad mul kiiresti, 3 tundi lendas Tom`i, Adele ja Jamega vesteldes ja
kleepse/silte pannes. Esmiseks smokoks on meil tavaliselt puuviljad, võileivad või salat.
Inglased söövad alati oma kuulsat pähklivõiet, austraalastel on võileivad. Ja seda
igaks smokoks ja ka lõunaks. Ime siis, et nad paksud ei ole! :)

9.20 asume tööle tagasi ja jääme ootama lõunat. Minu töö on õnneks liikuv, saan jalutada shedis
ringi, sest alused kastidega asuvad erinevates kohtades. Pakkijatel on see-eest üks koht, käed
käivad kibekiirelt ja on kuulda ühtlast jutuvada, aga aru ei saa, mis nad räägivad, sest
masinad undavad kõvasti. Mõni töötab isegi kõrvatroppidega, et mitte seda häirivat heli kuulda.
Minul on vaja sildistada kõik alused. Alused on erinevad, mõni on 12 korrust kõrge, mõni lausa
20. Kaste alusel üle saja, mõnel isegi 160 ja kõik peavad olema sildistatud enne külmaruumi
minemist. Kui ma ei jõua õigel ajal, pean Eestit meenutavas ruumis kükitama ja seal oma töö
lõpetama. Brrrr.... Miks meie esivanemad ei võinud oma gromosoomi Hawaiile viia??? Või siis
kuhugi mujale, kus oleks soojem kliima.

12.00 hõikab Bree Lunch (lõuna). Mõnikord kusjuures mulle tundub nagu keegi hüüaks SÖÖÖÖÖMAAAA :) Aga need on vist lihtsalt luulud või siis on tegu sarnase sõnaga, mida naised siin aeg-ajalt üksteisele hõikavad. Lõuna ajal on puhkeruumis suur sagin, töötajaid tundub olevat 50ne ringis. On sakslasi, taanlasi, rootslasi, eestlasi (9 lausa), asutraalased, prantsalased, uus-
meleremaalt, inglased, iirlased jne. Seltskond on kirju aga kõige lahedamad on kohalikud
mutikesed. Nende klats ja naer ei lõppe kunagi.

Lõunaks on meil Nikitaga peaaegu alati soe söök. Viimasel ajal on Nikita palunud
tervislikumat sööki ja vähe rasvaseid asju. Avokaado, kodujuustu salat sidruni, pipra ja
soolaga on saanud üheks meie lemmikuks. Kana ja juurviljad täidavad kõhu mõnusalt aga palju ei saa, muidu ei jaksa tööd teha. Eriti Nikital on raske siis kaste tassida.

12.30 oleme jälle tagasi oma kohtadel. Kõik pärivad mitu binni (kast,kus sees on viljad, umbes 600 kg) meil veel on, et teada kui pikk päev meil tulemas. Tavaliselt on kuskil 200 binni ringis avokaadosi, sidruneid 150 ja mandariine 20.

Tony on Simpson farmi omaniku ühe viiest tütrest mees. Tema jalutab päev läbi shedis ringi, räägib juttu ja on niisama. Sellel inimesel on elulõpuni kõik kindlustatud kui ta naine teda just maha ei jäta. Nimelt on Simpson farmi omanikul viis tütart ja igale tütrele on andnud ta ühe shedi ja iga tütar on need kohustused omakorda oma mehele üle andnud. Tony ei ole meil küll juhataja, selle jaoks on palgatud eraldi inimene. Aga tarka nägu ja kamandmas käib ta küll.

Tom vastutab saatelehtede eest ja jälgib, et kõik tellimused oleks tehtud. Ta on 18 aastane austraalane, krussis punakate juustega, natuke täidlane ja lühike poiss. Tema prindibki mulle kleepsud ja lipikud. Suhtumine ja olek on tal natuke lapselik ja rumal aga eks ta olegi veel noor. Palusin tal endale selgeks teha, et minu nimi on Ele mitte Ella ega midagi muud sarnast. Kuna me koos töötame ja koguaeg kokku puutume oleks ju viisakas kui hääldad teise inimese nime korrektselt. Tema aga jätkas mind kutsumast Ellaks Elleks jne. "Ma olen ELE, kas seda on tõesti nii raske selgeks endale teha." "Aga mind tegelikult ei huvita", vastas Tom. "See näitab sinu lapsikust ja mitte teise inimese austasmist". Pigem olen Ella, kui hakkan selle inimesega vaidlema. Nüüd aga ütleb ta mu nime õigesti või siis parandab kohe kui saab aru, et on eksinud. Kangekaelne jõnglane.

Adel on pärit prantsusmaalt. Siia on ta tulnud reisima koos oma elukaaslasega. Nagu meil Nikitaga on neilgi juba viis pikka aastat seljataga. Adel on tore, heasüdamlik ja uudishimulik. Pärib kuidas Eesti juust maitseb, millised on inimesed ja kliima ja lubab, et tuleb seda kõike ise kogema kunagi. Kahjuks läheb aga Adel juba järgmisel nädalal ära. Tal on plaan kahe kuu pärast tagasi prantsusmaale kimada kuna ta õde abiellub. Viimased kaks kuud tiirutavad nad veel niisama mööda austraaliat ja siis koju. Loodan, et me kunagi veel kohtume. Kas siis Saaremaal kadakate vahel või Prantsusmaal Eiffeli torni all.

Kell saab kohe 15.00 ja algab järjekordne smoko, mis kestab 15 minutit. Natuke keha kinnitust, klatsi ja muresi kui raske kellegil eelmine vahetus oli ja läheb jälle edasi. Mõnikord lõpetame kell 18.00 mõnikord varem. Aga pikad päevad on head, sest siis on esmaspäeval oodatata ilusat palgalipikut, suurte numbritega. Enne lahkumist tõmbame kaardi läbi, et fikseerida tööpäeva lõpp ja kirjutame ennast tuletõrje raamatust välja, et keegi meid hiljem hoonest otsima ei hakkaks. Eriti ohtlik oleks see kui reaalselt tulekahju oleks.

Koju sõidame juba pimedas. Austraalias on suvi lõppemas ja algas sügis. Päevad lähevad lühemaks ja jahedamaks. Koju loksumine töölt kestab pikk ja tüütu. Vaatan tähti, aga taevas on võõras. Ei ole suurt vankrit ja muid tuttavaid tähti. Tuleb koduigatsus. Tahan oma taevast, oma tuttavat Tallinna. Sõpru ja peret. Aga tean, et uus päev viib igatsuses ja küll ma seda kõike jõuan nautida kunagi hiljem.

Koju jõudes viskame kivi, käärid, paber, mis järjekorras keegi pesema saab. Peale seda on söögi valmistamise aeg ja siis magama. Hommikul vara vaja ju tõusta.

Tervitused kohe, pildid järgmine kord ;)
Ele ja Nikita

Tavaline elu Austraalias.

Võib öelda, et meil on hetkel pikemaajaline puhkus. Ei ei ärge saage valesti aru, me ikka käime tööl ja pakime sidruneid ja avokaadosi aga viimasel ajal on nädala seitsmest päevast kaks, kui me viibime tööl, viis sellest aga kodus või kuskil trippimas. Kas pole mitte iga kontoriroti unistus, et mitte nädalavahetus ei kestaks kaks päeva vaid viis ja tööd peaks tegema ainult kahel päeval. Tegelikult meie elu nii lill ka ei ole. Kui ei tee tööd ei ole ju raha ja kui ei ole raha siis ei saa ju kõiki põnevaid asju teha. Kuid mõned seiklused me siiski oleme ettevõtnud.

Eelmisel nädalal käisime Nikitaga Sunshine Coastil, Brisbane`is ja Gold Coastil. Neljapäevane trip tasus ennast ära. Avastasime uut moodi Austraaliat ja tõdesime, et inimesed linnas on nagu kõik teisedki, kes elavad Euroopas, Usas või mujal suurtes kohtades. Kuna me siiani ainult maakohtades oleme seigelnud ja elanud siis meil ei ole varem õnnestunud harituid austraalasi kohata. Ok tegelt asi nii hull ei ole aga ega head lood siin maal ka ei ole. Aga eelnev arvamus siinsetest elenikest just kõige parem ei olnud.

Linnaelu on siin võimas. Brisbane hiilgab oma võimsate majade ja suurele linnale omase arhitektuuriga. Siin ei leidu küll selliseid ehitisi nagu kohtad Eesti vanalinnas, Roomas, Bergenis või Münchenis. Aga tornmajad, vanad postkontorid, ostukeskused ja China Town on siin olemas ja pakuvad turistile väärt vaatepilti. Pean ütlema, et armastan reisida, üks parimatest tegevustest maailmas. Olgu see külm Norra oma võimaste mägedega, Hawaii kõige südamlikumate inimeste ja parimate randadega, kasvõi nädalane puhkus kontorist Egiptusse. Kõik need kohad on reisimist väärt, sest igapaik on omanäoline ja kui sa oskad võtta nendest kohtadest, mis sulle pakutakse siis sa oled jälle millegi võrra rikkam. Kas hea lõõgastus, mis aitab sul hiljem paremini tööl keskenduda, ajalooline tarkus, mõni ilus hilp või lihtsalt silmaringi laiendamine. Reisimine annab nii palju ja mul on hea meel, et maailm on meile avatud ja annab igale inimesele võimaluse minna kuhu ta iganes ihkab. Ainus aga seisneb selles, kas see inimene ise väga seda ikka tahab, sest ilma tahtmiseta ei juhtu siin ilmas midagi.

Meie tahtsime väga Austraaliasse tulla ja ei ole vist teadmata sulle kallis lugeija, et siin me oleme ja juba neli kuud. Meeletu, kus siin aeg lendab. Kas asi on selles, et olen juba vanaks jäänud või lihtsalt head asjad mööduvad kiiresti? Ei tea. Ka minu viimasest reisijutust on möödas üle kuu ja nüüd annan endast parima, et see kõik tagant järgi kirja saada.

Lähen ajas tagasi viimaste sündmustega ja katsun kuni enda sünnipäevani jõuda siis peaks ehk kõik kirjas olema. Nagu eelnevalt mainisin, käisime Nikitaga väiksel reisul. Esimene sihtkoht oli meil Sunshine Coast. Tegu on ookeani äärse kohaga, kus 30 km ulatuses on umbes seitse väikest linnakest ja mõnusad lagoon sinised, valge liivaga rannad. Meie hüppasime kahest rannast läbi ja nautisime paradiisi sarnast loodust. Vesi sinine sinine, liiv valge ja kuum, inimesed pruunid ja kõigil surfilauad kaenlas teel võimsaid laineid püüdma.

Edasi viis meie tee Brisbane`i ja siis Gold Coasti. Viimane koht oli meie jaoks parim. Lootsime juba varem, et tegu on kõva kohaga aga, et ta nii lagi place on ei oleks uskunud. Täpsemalt on Gold Coast nagu Sunshine Coast ainult, et seal on juba palju suuremad linnad. Meie peatusime Surfers Paradises, mis juba nime järgi ütleb, et tegu on kohaga, kus on palju surfareid, suured lained ja loomulikult ilusad inimesed. Linn on täis rahvast ja elu. Pidu algab varakult, muusika mängib tänavatel. Igalpool on butiigid, restoranid, ööklubid ja hotellid. Ja naised kõnnivad kannipükstega ringi ja kutid paljastavad oma sixpacki(kõhulihaseid).

Meie esimene õhtu oli pisut läbikukkunud kuna me ei taibanud disco riideid kaasa võtta. Nii me siis lihtsalt jalutasime, tutvusime linnaga ja tegime plaane järgmiseks päevaks. Infot kogusin juba kogenumatelt. Hellasin Aussi sõbranna Kerttule ja Ilonale, kes teatsid meile ühtteist head soovitada. Siin kohal Ilonale infoks, Bedroom oli päris lahe ööklubi ja üle pikaaja õnnestus meil Nikitaga kuni hommiku tundideni pidutseda. 

Mis meiega aga tol õhtul veel juhtus on kindlasti hiljem lastelastele väärt jutustamist. Kuna kõik hotelli vastuvõtud olid juba suletud kui me Surfersisse jõudsime siis otsustasime 30 km linnast välja sõita ja ühes karavanpargis öö veeta. Meie tee sinna oli mägine, vihmane ja nähtavus oli nii kehv. Tundus nagu oleks tegu olnud vale pöördega (Wrong turn). Karavanparki me ei leidnud ainult baari, kus ees oli palju purjusinimesi, mis meid veel rohkem hirmutas, kui see, et oleme kuskil mägedes, vihma sajab ja meil ei ole ööbimis kohta. Kõige tipuks otsustas meie armas Mitsubishi, et ta enam ei sõida. Ta lihtsalt suri välja. Nutma ma ei hakanud, aga hirm oli suur. Saime auto uuesti käima ja taipasime, et miski pärast ei jaksa ta kohalt ära minna ja aeglaselt sõita. Nikita andis siis gaasi ja kimasime Surfersi poole tagasi. Tee oli pime, märg ja mägine ja kiirust oli raske kõrgena hoida, aga nii kui hoo maha lasime hakkas auto imelikku häält tegema ja andis märku, et see talle ei sobi. 

Õnneks jõudsime siiski Surfersisse ja ööbisime Coles`i (Nagu Selver või Rimi) parklas. Nikita pani äratuskella juba viieks, kuna kartsime hommikul saabuvaid inimesi. Viis ei olnud õnneks seal veel kedagi, lükkasime aina kella edasi ja saime lõpuks seitsmeni magada, siis hakkasid inimesed juba ringi liikuma ja me otsustasime ärgata ja tuld tõmmata sealt, kuna Austraalias ei ole lubatud autoga kuskil nii ööbida. Selleks on siin karavanpargid, mida meie kahjuks ei leidnud, või õnneks, sest hoidsime ühe öö raha kokku.
  
Teisel päeval oli meil ees korralik poodlemine, kuna pidu riideid oli õhtuks vaja. Minul läks asi lihtsalt, sain endale ilusa kleidi ja viimase trendi järgi märjaefekti retuusid. Nikitaga läks aega aga lõpuks õnnestus uued kingad ja stiilsed teksad saada. Mõlemad nägime head välja ja meie õhtu oli täpselt sama hea. Alustuseks tegime väiksed soendused karavanpargis, edasi Korea restorani, kus toit viis keele alla ja Korea kohalik viin pakkus mõnevat maitseelamust. Edasi suundusime ööklubisse, kuhu läksime koos Sirli ja tema türklasest sõbraga, keda kohtasime juhuslikult tänaval, kes muidu elavad samuti Bundabergis nagu meiegi.

Järgmisel päeval puudus üks oluline asi, pohmell. Lihased küll valutasid aga siiski oli mõnus olla. Paistis päike ja me kavatsesime mõnusa päeva rannas veeta. Kahjuks aga oli esimene kord elus, kus puutusime kokku sellise loodusnähtusega nagu tsunami. Jajah, minu silmad olid tagurpidi kui WC`sse minnes nägin suurt silti, kus seisis kirjas: tsunami oht, rannad suletud, evakueerimist ei toimu. Kuidas nüüd võtta, me ööbisime ookeanist 200 m kaugusel, kas laine meieni ei ulatu. Miks ei evakueerita? Küsimusi tekkis palju. Otsustasime linna peale vaatama minna, mis täpsemalt toimub. Hiljem selgus, et tsunami oht oli Tsiilis toimunud maavärina tõttu. Ja paljudes kohtades maailmas oli tänu sellele hoiatus välja antud. Kuuldavasti olid Venemaa, Jaapan ja mõned teised kohad isegi löögi saanud, õnneks aga mitte väga hullusti. Austraalia jäi igatahes puutumatuks ja meil õnnestus pisut siiski rannas aega veeta.

Kuna meie auto paar päeva tagasi streikima hakkas siis otsustasime kodu poole suunduda. Jätsime Byron Bay ja vene poe järgmiseks korraks. Kuigi nii väga oleks tahtnud leiba, tatraputru ja õigeid pelmeene saada. Gold Coastilt Brisbane ja linnast läbi sõit oli meeletu. Auto tegi sellist nutulaulu meile aga pöidlad pihus vedas ta meid ilusti ära. 400 km koduteed sai läbitud ilma suuremate tõrgeteta.

Järgmisel päeval läksime tööle, 100 m jäi puudu. Jäi puudu sellest, et parkimisplatsile jõuda. Jätsime auto sinna paika ja tormasime tööle. Peale tööd tulid mõned kolleegid meiega kaasa ja vaatasime auto üle. Õnneks saime kuidagi käima ja kimasime autoremondi poole. Poolel teel, suure kurvi peal enne suurt tõusu andis auto jälle otsad. Nüüd oli kõik. Ei saa koju, autoremonti ja meie rahakotid jäävad jälle tühjemaks. Käivitasime autot mitu korda aga ei midagi. Näppisime kapoti all igasugu asju ja targutasime kõik, mis viga võib olla. Aga kuna meist keegi autodest tegelikult midagi ei tea siis ajudest siin kasu meil ei olnud. Üks meie töökaaslastest näppis seal igasugu juhtmeid ja järsku ütles: poisid ma tegin teie auto korda. Nikita käivitas auto ja töötas, andsime gaasi ja sõitsime remonditöökoja poole. Tee peal arutasime Nikiga, et jääme seisma ja küsime töökaaslaselt, kes meil siiani sabas sõitis, mis ta tegi. Tuli välja, et mingi juhe oli lihtsalt lahti loksunud ja nüüd on sellega korras. Kuni tänase päevani ei ole auto enam välja õnneks surnud. Ptüi ptüi sülitan praegu üle vasaku õla.

Muidu on meil päevad siin suht vihmased ja kodus veedame palju oma ajast. Kohalikud ütlevad, et praegu on neil vihmaperiood ja lähiajal peaks see lõppema. Loodame parimat, sest kodus istumisest on villand ja tahaks tööd teha ja rannas käija. Lirts – Lörts, käes on märts. Kummikud jalga ja välja.  

Jaanuaris oli mul sünnipäev. Midagi erakortset korda ei saatnud, väike istumine ja Sambuka (põlevjook konjaki klaasist). Veel oli veebruaris ülemaailmne armastuse päev. Plaanisime Nikitaga restorani sööma minna, aga kuna elame väikses maalinnas siis kõik restoranid on suletud juba varakult. Ja meie muidugi ei arvestanud sellega. Aga mis seal ikka. Tore õhtu rannas, possumite, pizza ja veiniga oli ka omaette Valentini päev. Välja arvatud see, et Nikital oli pisut paha olla, mis õnneks järgmiseks päevaks oli möödas.

Veel mainimist väärt seik oli meil Ameldiniga. Kui varasemast ajast mäletate, elas Ayris üks suur prantslanna, kes ostis endale väikebussi ja lubas meid kaasa võtta tripile Ayr-Airlie Beach-Brisbane ja siis kõik koos tööd otsida. Aga nii asjad ei läinud kui te mäletate. Ta lasi meid konkreetselt üle ja lahkus Ayrist Inglastega, kes meile mainisid, et sõidavad temaga ainult Townsville ja sealt edasi lähevad Magnetic Islandile ja Ameldine sõidab sealt oma sugulastega edasi. Pidime veel inglastega Magneticul kohtume aga ohhooo üllatust, neid ei olnud seal. Ja kui kunagi hiljem Airlie Beachil tuttavaid sakslasi nägime, mainisid nad, et olid Ameldine ja Ingalsi seal kohanud. Valetajad ja reeturid. Aga tead kallis lugeija kõik, mis teed tuleb ringiga tagasi. Paar nädalat tagasi helistas eesti tüdruk Kerttu ja palus minult abi, et ma ta sõbrannat aitaks. Aga tema sõbraks osutus Ameldine, kes oli raha puudusse sattunud ja ei olnud juba tükkaega tööd leidnud. Mina teda aidata ei saanud. Ja see oli minu jaoks hea märk, elu ei ole ebaaus. 

Meie elame ikka oma luks korteris, meiega on liitunud veel kaheksa eestlast. Mhmm meid on nüüd kaksteist ja mul on kaks tütarlast, kellega ehk õnnestub lähemalt tuttavaks saada, et saaks oma naiste rõõme ja muresi jagada, sest ausalt poistega see eriti ei õnnestu.

Mõnikord käime bowlingut mängimas, mis on siin omamoodi kogemus. Nimelt nädalavahetustel on siin ka õhtujuht, kes laseb kõigil iga natukese aja tagant igasuguseid mänge mängida. Näiteks Renksil tuli hobust mängida ja mina pidin tema selga ronima ja siis bowlingu kuuli kurikate poole saatma. Vahelduseks päris tore bowling. Kinos käidud, Avatar vaadatud. Kes veel pole näinud, kuigi kahtlen, et neid inimesi üldse on siis soovitan südamest.

Lõpetuseks teile veel meie tööst. Ajad lähevad kohe paremaks kui vihm lõppeb ja siis algab avokaado hooaeg, mis pidi see aasta väga hea olema. Poiste töö läheb kergemaks ja minu töö raskus ei ole mainimist väärtki. Kas te kujutate kui raske saab kleepeka kleepimine olla? Ega vist, sest see on maailma lihtsaim töö ja minul on õnnestunud see endale saada. Ma muidugi ei arenda ennast sellel tööl kuidagi pidi aga ega pakkimine ka mulle teab mis teadmisi annaks nii, et naudin sajaga.

Kohtumiseni! Kindlasti väiksema vahega kui seekord!!!
Ele ja Nikita