Tuesday, January 25, 2011

Bali 1 - С Новым годом



Vihma ladistab nii kõvasti, kõnniteele on kogunenud nii palju vett, et jalakesed tahavad ära uppuda. Ümber on ainult vaidlevad turistid ja taksojuhid. Meile öeldi, et ärge üle 60 000 (ümmarguselt 60 eeku) ruupi makske aga sealsed taksojuhid olid nii solvunud, et me nii vähe pakkusime. Niisiis nõustusime 115 000 ruupiga. Ette rutates, hiljem kuulsime, et kui lennujaamast väljud ja kohe paremat kätt Takso putkat näed, siis sealt saad takso sõidu osta. Ütled neile sihtkoha ja saad fikseeritud hinna. Ehk siis meie sõit Legiani oleks pidanud maksma 55 000 ruupit. Aga pole hullu, me tahtsime nii ruttu juba hotelli saada.

Liiklus on päris hull. Ma tahan vahepeal kiljatada. Rool on neil ikka valel pool, muidugi meie jaoks on see nüüdseks juba õigel pool, sest austraalias harjusime ära. Eks näis kuidas eestis hakkama saame. Mina ei ole autorooli istunud juba juulist, manual käigukasti ei ole kasutanud juba 15 kuud ja sama palju aega ei ole ma ka parempoolses liikluses liigelnud. Laiematele teedele tekitatakse lisaread mööda augulist teeserva, vahepeal lõhub autot läbi aukude, mis vihmavee alla peittu pugenud. Lõpuks mööda kitsaid tänavaid jõuame oma esimesse hotelli.

Tune hotell on päris sobilik meile alguses. Ta on uus aga väike, puhas aga rätikud ja föön vaja rentida. Kahjuks ei ole basseini ja ka internet on lisaraha eest aga hea, et vähemalt olemas. Seame ennast sisse aga mitte väga mugavalt, sest hotell on broneeritud ainult kaheks ööks. Hotell on kirjut rahvast täis, kõrval korteritest kostub vene keelt, aknast paistis, et möödujad olid riisi sööjad ja all fuajees teen juttu ühe inglise naisega, kes on Balil peaaegu kaks kuud olnud, nüüd kavatseb korra riigist lahkuda ja siis jälle tagasi tulla. Kuna siin riigis on turisti viisa maksimaalselt kaheks kuuks ja sedagi ainult siis kui esialgset ühe kuust viisat pikendad. Mis kõik maksab raha. Riiki saabudes pead omandama ühe kuu viisa, mis maksab 25 Ameerika dollarit. Kohalikus rahas maksta ei saa, ainult USD sobib.

Hotelli sisse sätitud lippame välja, et midagi hamba alla leida. Kõhud on pikast reisist nii tühjad. Siiani kallab vihma ja mitte ühtegi sinist laiku ei paista taevas. Esimese nurga peal on ärimehed (kaupmehed) juba oma kaubaga ja nad ei ole sugugi rumalad. Äri oskavad nad teha. Ei tarvitse küsidagi, kas nad vihmavarje ka müüvad kui ta on juba mitu tükki avanud ja ilusaid värve demonstreerib. Võtame selle neutraalse hallikas hõbedase, palju maksab? 200 000 ruupit kõlab vastuseks. Ma olen hämmingus ja küsin Nikitalt, kas ta teeb nalja. 200 krooni eest ma küll ei soovi vihmavarju osta. Olin eelnevalt kuulnud jutte Balist ja põhiline mida rõhutati, Bali on odav. Peale taksosõittu ja vihmavarju ostu ma ise nii ei arvanud. Väikse kauplemise peale saime ta 100 000 ruupiga oma peahohale, sest ilma oleks me sekundiga ligumärjad olnud. Teate siin pool maakera kui sajab siis sajab nii, et ise ka ei usu kui palju. Kalla ämber tagurpidi ja vaata palju vett tuleb? Ma arvan, et siinsel ilmataadil on suured suured ämbrid.

Ookean on hall, taevas on hall ja restorani hinnad on kõrged. Sedasi mina küll Balit ette ei kujutanud. Esimene päev möödub rahulikult. Midagi põnevat me ette ei võta kuna väljas sajab ju. Sajab ka teisel päeval ja kolmandal. Peale neid päevi oleme õppinud, et ega siin nii kallis ka ei ole ainult, et kõik hinnad tuleb ilusti ärimehega läbi rääkida, siis on võimalik soodsaid pakkumisi saada. Ja söögi kohad on ka väga erinevates hinna klassides. Meie esimeses hotellis maksab öö kaheses toas 280 000 ruupit, eesti rahas arvestage alati 000 nulli maha (tegelt on üks eek 768 ruupit aga meie tegime kõvat ümardamist seal, et elu lihtsam oleks) ja kui tahate eurodesse saada kasutage euro kalkulaatorit. Parim ja kuulasaim õlu on neil Pintang, väikse pudeli (0.33) saab kätte 14 000 ruupiga ja suure pudeli (1L) 20 000 ruupiga aga need on hinnad kaubanduskeskuses. Väljas söömas oli meil arve tavaliselt alla 100 000 ruupi. Mõningates kohtades isegi alla 50 000 ruupi. Kohalikes kohtades ei soovitatud süüa, öeldi, et meie kõhud ei ole selleks valmis ja seda ma usun, sest ei olnud minu kõht valmis ka paremate restoranide söökide jaoks. Aga see selleks, jätame ebameeldivad jutud seekord välja.

Neljanda päeva hommikul, piilusin kardina vahelt ja mulle piilus vastu päike. Juhheiiii me saame randa. Pärast seda sadas juba harvemini. Tavaliselt õhtul või öösel. Rentisime endale edaspidiseks liiklemiseks rolleri, sest Legian, Kuta ja Seminyak oli meie jaoks juba avastatud maa ja ihkasime kaugemale.


Bali on 5632 km2 suur, kus elab peaaegu 4 000 000 inimest ja mille pealinnaks on Denpasar. Reisi esimesel poolel seiklesime me rohkem lõuna- ja idaosas. Rolleri rent on siin odav. Ühepäeva eest pead maksma umbes 50 000 ja besiini liiter maksab ainult 5 krooni ja tavaliselt mahutas bensiinipaak 2 L, arvutusi tehes paak bensiini 10 krooni. Üldiselt jagus seda terveks päevaks, mõnikord tankisime kaks korda aga siiski väga odav. Bensiini müüdi Absolut Vodka pudelites!

Meie esimesteks sihtkohtadeks olid Sanur (E) ja Nusa Dua (D). Nikita sai pärast kiiret harjumist rolleriga väga hästi hakkama. Ausalt need kohad midagi väga erilist ei olnud. Aga saime risti kirja! Tiirutasime ringi Legianis(A) ja Kutas (C) ja nautisime kiiret ligipääsu kõigele, kuna rolleriga liigeldes on hea ummikuid vältida. Muidugi suutsime me oma esimesel rolleri päeval politseile vahele jääda ja trahvi maksta kuna Nikita unustas oma juhioad koju. Üritasime talle minu omi näidates augu pähe rääkida aga ei õnnestunud. Nikita viidi nurgataha, kus käis trahviäri. Nemad ütlesid 300 000 Nikita 150 000 ja nii pääsesime seekord sellise summaga. Edaspidi vingerdasime autode vahel kui politseid nägime, sest tundus, et turistid olid neile hea magus kaup.


Elasime ikka oma Tune hotellis. Meie vene keelt kõnelevad naabrid ei olnud siiani meiega tutvust teinud. Nii siis mina aina surusin Nikitat, et mingu tehku tutvust. Pean häbiga tõdema, et oma 6 aastat vene keelt kõnelevas peres elades ei ole ma siiani keelt endale selgeks teinud. Oskan vaid öelda, et saan aru aga ei oska rääkida ja ausalt öeldes ega ma paljudest asjadest siiski aru ei saa. Peale venelastega tuttavaks saamist läks meil elu Balil huvitamaks. Esimesel õhtul jõime me kõik ennast natuke purjakile ja arutasime maailma asju Peterburis, kust nemad pärit olid ja maailma asju Eestist. Kuigi avastasime, et ega me palju ei tea enam. Hinnad on muutunud, olukorrad poliitikas on teised, isegi uued seadused ja maksud millest me tegelikult midagi ei tea. (Tallinna maks 1% ???).



Edasi käisime trippimas koos Igori, Rita, Katja, Ljonja, Sasa ja nende kahe aastase tütrega. Paar päeva hiljem kolisid nad Tune hotellist välja, sest said tutvuse kaudu ühe Villa rentida. Mis oli aga eriti lahe, nad pakkusid meile ühte tuba kuniks nende sõbrad tulevad. Nii kolisime venelaste juurde. 26 detsember kuni 4 jaanuar. Jõulud veetsime me rahulikult Nikitaga. Otsustasime, et teeme kõik jõulud tagant järgi kui kunagi eestisse jõuame.




Ennem venelaste juurde kolimist elasime ühe öö hotellis, mis asus Tune hotellist üle tee. Nautisime ühe päeva basseini mõnusi ja saime tuttavaks ühe elupõlise ränduriga rootsist. Elu koos venelastega oli tore. Kuna majaomanik oli kohalik, kes ise nädalas mitu korda majas käis siis temalt saime palju infot kuhu minna, mida teha. Pluss ta oli suur tennise huviline ja meie õnneks asus maja juures tenniseväljak. Isegi Nikita jõudis paaril korral nendega mängima ja sai neid üllatada oma meisterliku tennise oskusega.


Majaomanikku kutsusime Seriffiks. Ta viis meid Denpasaril loomade turule, kust igaüks saab osta omale lemmiku. Müügil olid värvilised tibud, ahvid, nahkhiired, erinevad linnud, sisalikud, koerad, küülikud, hiired, merisead jne. Minu lemmikud olid tibud, kes oleks nagu munadepühade munadest välja koorunud, sest just nii värvilsed nägid nad välja. Nikita ma arvan oleks mõne sisaliku koju viinud.

Seriff viis meid Bali kahte väga kuulsasse templisse. Esimene neist oli Tanah Lot (B), mis tähendab „Maa meres“. Tegemist on kuulsa sihtkohana turistide seas ja loomulikult, kus on palju turiste on ka palju ärimehi. Mulle jäi sealsetest ärimeestest meelde poiss Boa maoga, arvatavasti oli võimalik maoga pilti teha. Mis ei tuleks mul enam kõne allagi nii, et tegin kiirelt pildi ja siis sääred.


Tee peal Tanah Lot templisse nägime üle tee jalutavat iguaani. Seriffilt kuulsime lugusi Komoodoo saarest, kus elavad Komoodoo draakonid, kes näevad välja nagu suured iguaanid. Nad on väga verejanulised ja paar aastat tagasi sõid ühe rootsi turisti ära! Sinna saarele me ei lähe!!! Ja õnneks on see Balist päris kaugel. Muideks Komoodoo draakonid pidid nii hea ninaga olema, et tunnevad ära kui naisel on päevad ja jahivad juba mitmete kilomeetrite kauguselt.

Järgmisel korral sõitsime Uluwatu (F) templisse. Mis otse tõlkes sümboliseerib maad ja kaljut. Meie õnneks toimus tol hetkel seal just tähtis tseremoonia mida oli põnev jälgida. Meie jaoks veel põnevamad olid ahvid. Neid oli seal nii palju. Lausa perekonnad, jooksid inimeste vahel ringi, üks oli kellegilt prillid varasatnud ja puu otsa oma uut leidu uurima läinud, ühed seksisid ja ülejäänud uurisid teineteise tagumikku ja selga ega seal kirpe ei ole. Jalutasime kõik koos, Ljonjal oli pisike tüdruk kukil kui järsku üks ahv hüppas Ljonja õlale. Me kõik ehmatasime nii ära, mina hakkasin kohe ahvi maha lükkama, õnneks pisike plika ahvi ei kartnud. Varsti saime ahvist lahti ja midagi hullu ei juhtunud.

Käes aastavahetus. Planeerisime õhtu koos seltskonna, hea söögi ja joogiga. Nikita käis Igoriga Denpasaris turul ja tõid sealiha. Tüdrukutele jäi ainult salati hakkamise kohustus, Nikita marineeris saslõki ja aitas Ljonjal grillida. Hiljem saime veel maitsvaid grill-maisivardaid mille peale praegu kohe eriline isu tekib.


Uus aasta tuli kiirelt ja juba oligi kaua oodatud aeg. Käes on 4 jaanuar. Kolime välja venelaste juurest, sest nende sõbrad jõudsid Balile. Ja minu kallis õde Ege jõuab juba kahe päeva pärast kohale. Meie uus hotell on jälle Legianis. Parem kui eelmised. Amaris hotell on uus, kus öö eest tuleb maksta 360 000 ruupit. Hinna sees on rätikud, wifi, bassein, hommikusöök ja kõik mu oluline. Ka magevesi, mida saate nii sooja- kui ka külmaveena kasutada.

Enne tüdrukute tulekut käisime veel idarannikul rolleriga trippimas. Leidsime imeilusa ranna Padang Bai lähedal. Blue lagoon rand oli tõesti nii sinine nagu selle nimi ütleb. Pleesitasime rannas, mina käisin snorgeldamas ja nägin ilusat veemaailma ja mitte nii toredat mureeni, kellega juba varem egiptuses tuttavaks sain. Teistele Balile reisijatele ütlen, et tegemist kõige ilusama rannaga Balil!!!





Mõnusat uut kõigile!!!
Ele ja Nikita

Friday, January 21, 2011

Teel Balile



Sydneys on mul viimane tööpäev. Edasi koju riideid vahetama ja siis linna tagasi. Istume töökaaslastega baaris ja naudime viimaseid õllesid koos, sest kõigil on jõulu puhkuseks plaanid tehtud ja enamus sõidavad kuhugi. Vedasin seekord Nikita ka kaasa, sest ta ei ole siiani minu kolleege näinud. Peale Linda, kellega suhtlesin tihedamalt.


Õhtu oli tore kuniks väikse vahejuhtumini. Hakkasime linnast Kings Crossi poole liikuma koos kahe prantsalse ja Nikitaga. Mina ütlesin, et lähen koju, sest pea valutab ja järgmine päev pidime hommikul korterist välja kolima. Jama oli aga selles, et Nikital ei olnud ei koduvõtmeid ega telefoni kaasas. Mina läksin koju võtsin lolli peaga 3 valuvaigistit alla ja vajusin sügavasse unne. Kella 7-8 paiku hommikul koputamist kuuldes lasin Nikita uksest sisse. Vaene poiss magas alates kella 3st koridoris meie uksetaga.


Võtsime siis oma asjad ja sõitsime taksoga Linda juurde. Palju asju jäi tema juurde, sest 14 kuuga on Austraalias nii mõndagi endale soetatud ja kõike Balile ja aasia tripile me kaasa tassida ei taha ja tõenäoliselt ei lastaks meid pagasi kontrollist läbi. Hea lahke Linda lasi meil kõik asjad sinna jätta ja isegi tema juures pikutada kuni saime minna Veronika ja Ondrej juurde, kelle juures veetsime oma viimase Sydney öö.

Pühapäeva hommikul lendasime Perthi. Järgmise lennuni oli aega 36 tundi see oli planeeritud nii selle pärast, et läänes me Austraalias veel käinud ei ole ja tahtsime tutvuda Austraalia kõige suurema läänepoolse linnaga. Lennujaamast rentisime auto ja sõitsime linna peale. Linn on väiksem kui Sydney aga minu arust oli seal rohkem rohelust kuigi ega Sydneyski vähe parke ilusaid rohelisi nurgakesi pole. Kohtusime suure pelikaniga, jalutasime parkides ja siis sõitsime rannaäärde.

Perthi rannad on ilusad, helesinine soe vesi paitas esimeses rannas jalgu. Tegemist oli küll koerte rannaga aga naersime, et mujal ei pakuta inimestelegi nii ilusat kohta pleesitamiseks. Ainus jube asi mida me seal nägime oli suur hoiatus silt.
Rannas võib kohata mürgiseid madusi! Lõpuks leidsime inimestele mõeldud ilusa muuliga ranna. Plaan oli öö autos veeta, rannas grilli teha ja päikseloojangut nautida. Kõhud mõnusalt täis jalutasime rannas, istusime liival ja nautisime vaadet. Pisut aja pärast nägime delfiine. 5-6 delfiini ujusid vaikselt päris kalda lähedalt ja olid meie vaateväljas mõned minutid. Ilusa õhtulõppedes pugesime oma rendiautosse ja veetsime korraliku unega mõnusa öö.

Hommikul läksime otse lennujaama kuna pidime auto ära andma. Perthi lennujaam oli varustatud dushiruumi ja muu olulisega, et ennast värskendada. Peale peapesu kasutasin aasia tüdrukute peakuivatamis nippi. Nimelt on igas korralikus WC`s kättekuivatus masin, pistsin oma pea sinna alla ja varsti oligi pea kuiv. Muidugi inimesed, kes ruumi sisenesid olid päris hämmingus aga elu on õpetanud – Who cares?! (Keda huvitab?!).

Päev lennujaamas möödus einestades, raamatupoes raamatuid ja ajakirju lugedes, alkoholi hindu võrreldes ja TaxFree poes osteldes. Aeg läks päris ruttu. Lõpuks oli aeg Check In teha. Meil oli aga väike mure, kuna ostsime Balile ainult ühe otsa pileti millest kahjuks ei piisa riiki sisenemiseks. Enamus aasia riigid nõuavad reisjalt ka ära lennupiletit. Mina aga küsisin sõbranna käest abi ja sain tema käest nii öelda suvalise lennu Balilt Singapuri. Nii, et teoreetiliselt oli meil kõik olemas. Kassas aga küsiti meie käest edasi lennupileteid. Mina lasin peaaegu püksi, sest selline asi ajas mulle hirmu nahka. Esitasime oma väljatrükitud „pileti“ kassiirile, hoidsime hinge kinni ja naeratasime üksteisele võltsilt. Miks nii kaua tal nende paberitega läks ei tea, kas meile lihtsalt tundus või on see tavaline protsess. Lõpuks ulatas ta siiski meie piletid ja soovis head reisi.

Kaks tundi ootamist ja tõusemegi õhku jeiiii. Lõpuks oli aeg lennukile minna. Seisime juba järjekorda kui järsku märkasime, et meie lend on tühistatud. Suurte silmadega olid kõik, ohhetused ja ahhetused, mis toimub küsisid kõik. Mõned minutid hiljem teatati, et Balil purskas vulkaan ja lend jääb ära. Olime väga suures segaduses. Meil ju pole kuhugi Perthis minna ja, mis edasi saab? Mis meie reisist saab ja Ege tuleb ju Balile. Oeh olime segaduses.

Stjuardessidele andsime oma andmed ja saime aru, et meile organiseetitakse öömaja kuniks olukord selgineb ja leiab lahenduse. Lennujaama tuli buss järgi ja meid viidi InterContinental hotelli. Teeninduse üle, mida pakkus Virgin Blue lennuärajäämisel. Hotell oli 4 tärni, igaleühele anti 50 AUD (600 Eeki) krediiti, mida said kasutada näiteks õhtusöögiks. Meie tellisime söögid tuppa võtsime vanni ja magasime elu mugavaiamas voodis.

Hommikul väikse hilinesmisega lendasime lõpuks välja. Mis juhtus täpselt ei teagi. Mis on aga kindel, balil ei pursanud ükski vulkaan ega kuskil mujal läheduses, mis oleks mõjutanud lennuliiklust. Tõenäoliselt oli lennukil tehniline rike, sest nägime hommikul kui nad masina kallal nokitsesid. Muud lahendust meie ei oska öelda. Aga ausalt öeldes ega me ei nurisenud.

Lend iseenesest sujus ilma viperusteta. Mul oli natuke kõhe eelnevate sündmuste pärast aga õnneks läks lend ruttu. Balil oli ilm soe aga vihmane ja nii pilvine. Maandumine oli hullem kui mõnikord eestis. Pilvekiht oli nii paks, et tekitas hirmu, sest teatavasti on Balil praegu vihmahooaeg. Arutasime veel oma vahel, miks me Bali oma järgmiseks sihtkohaks valisime ja ei teadnudki vastust?!

Tervitused Balilt,
Ele ja Nikita

Ikka veel Sydney



Kallid sõbrad, elu Sydneys on nagu elu Sydneys. Linn on ilus, suur ja täis pede-poisse. Leidsime Nikitaga endale pesa, kuhu oleme ilusti sisse seadnud. Kodu asub CBD`st (Austraalias kutsutakse nii kesklinna) 2 km kaugusel. Korter on pisike, väikse elutoaga, kus voodi ja telekas, köök ja vannituba. Akna peale olen varunud basiiliku taime, kirsstomati ja maasikad. Etteöeldes, basiiliku sain isegi edasi pärandada, maasikad olid jube vesised ja ainult 3 tükki ja tomateid jagus ka täpselt mulle ja Nikitale.

Korter asub Elizabeth Bays. Rajoon on väga ilus ja rahulik. Seal on mitu ilusat parki ja ookean, kus mõnus pleesitamas käija. Ühesõnaga koht, kus elame on mõnus. Samas kui jalutad järgmisse rajooni, mis ei ole meist üldse kaugel asub väga jube koht. Kings Cross on Sydneys kõige kuulsam pidustuste rajoon (natuke võid mõelda nagu oleks tegu PunasteLaternate tänavaga). 300 m peal on pubid, baarid, klubid, stripibaarid ja muud sellised asustused. Inimesed on purjus, narkouimas, lääbakil, kaltsakad, verised ja nii 24h. Ühesõnaga tegemist väga vastiku kohaga, kust läbi jalutada päris hirmus. Kõige vastikum oli minu jaoks hommikuvahetus (6.30), sest siis pidin jalutama tööle, kuna esimene buss veel ei sõitnud. Inimesed aga Kings crossis just lõpetavad pidutsemisega ja on kõik tänavatele roninud. Muidu õnnestus mul seda kohta vältida, sest bussiga ei pidanud ma sealt kaudu linna minema.



Bussiga tööle sõitsin ma läbi ilusa Wooloomoolooo, kus elab ka Russel Crowe (Gladiaator), ümbruskond on ilus ja rahulik ja seal pakutakse Austraalia parimat Hot dogi. Hot dog the wheels ehk Hot dog ratastel putka on seisnud seal juba aastast 1938, seina peal seisavad uhkelt kuulsuste pildid, kes seal einestamas on käinud. Loomulikult naabrimees Russel Crowe, Pamela Andesrson, Cameron Diaz jne. Menüü valikust leiad sa tavalise Hot dogi mida süüakse niisama lihtsalt, ketsupi ja sinepiga, see on minu lemmik. Aga poiste lemmik oli Hot Dog igasusguste lisanditega, tomatikastmes oad, mingi roheline möks ja veel mingit maitsvat stuffi. Nikita sõi ükskord 3 tükki aga pärast seda ta ei liigutanud ennast enam tükk aega.


Poisse mainides siis Sydneysse jõudes pidime Andrease mälupulga toimetama ta eesti sõbrale, kes elas ka Sydneys. Nii saime me tuttavaks ühe meeletult laheda, omapärase, pika Kaleviga. Ta on nii pull kuju, et te ise ka ei kujuta ette. Meie elu Sydneys muutus. Kalev viis meid igale poole. Tema oli juba Sydneys kauem olnud ja teadis parimaid õlle kohti, isegi pruulimis koda, kus tehti siidrit, maitsvad hot dogid ja muu huvitav, mis sellel linnal pakkuda. Kuna Sydney on meeletult suur ja Kalev elas täitsa teises otsas, kust linna tulek oli üle tunnipikk bussisõit siis uueks traditsiooniks sai meil Kalev nädalavahetuseks külla.

Sydney Tallinn

Rahvaarv 4,5 millionit + Ele ja Nikita 412 tuhat – Ele ja Nikita

Suurus 12144 km² 159 km²

Ehk Sydneysse mahub 76 pisikest Tallinnat.


Nii käis Kalev koguaeg meil ja meie kõik koos käisime igalpool põnevates kohtades. Meie üheks lemmikuks sai Manly. Sinna saab praamiga, pilet maksab 130 krooni (8 Euri), praam sõidab välja Circular Quayst otse Ooperi maja kõrvalt ja aega kulub täpselt 30 minutit. Kalevi juures oli veel üks hea asi (hea asi paljudest), Kalevil oli hea fotokaamera ja oskus sellega häid pilte teha ja neid oskusi mulle ka jagada. Nii, et enamus ajast oli kaamera minu kaelas. Nii me siis hängisime kolmekesi, iga nädalavahetus. Nädala sees käisime kõik tööl. Nikita Dvd pakkimis firmas, kus peamiseks ülesandeks materjalide loendamine, mina PriceWaterHouseCoopersis (PwC) ja Kalev mingis suures kompaniis, kus tegeletakse ventilatsiooniga.

Manly meenutab natuke Pärnut suvel. Rand on inimesi täis, kõigil sortsid ja bikiinid seljas. Ranna ääres on kohvikud, lapsed möllavad liivas, poisid surfavad ja mängivad võrkpalli ja tüdrukud pleesitavad kuuma päikse all.Ja, kus asub restoran nimega Situ! Meile aga meeldis üks teine rand rohkem, seal oli vähe inimesi, rohkem loodust ja vaikust. Muidugi meeldisid meile ka rahvarohked rannad aga kuna meil oli kombeks rannas grillimas käija siis rahvarohkes kohas me oma ühekordset grilli kasutada ei oleks saanud. Naljaks, et ühekordne grill oli Ozide jaoks suht võõras asi ja kõik olid hämminus seda nähes.

Nii me hängisime Kalev, Nikita ja Ele. Kõik nädalavahetused.
Käisime loomaias, akvaariumis, festivalidel, pidudel, rannas jne. Kuniks meie vanad sõbrad olid teel Bundabergist (Ida kaldal) läände ja üks sõber teel eestisse. Pakkusime sõpradele öömaja meie pisikeses korteris. Rem, Renx, Jarx, Pusto (Andrease uus hüüdnimi) ja nädalavetusel ka Kalev pluss mina ja Nikita mahutasime ennast enam vähem ilusti ära. Meie olime voodis, mõni sai madratsile ja mõni magas köögi põrandal. Mis aga eriti tore, me rääkisime poistele augu pähe, et nad Sydneysse jääksid ja nii läkski. Nüüd hängisime juba kuuekesi, jälle Manlysse või mõnda teise põnevasse kohta.



Natuke lähemalt Pustost. Tegu on sõnaga, mida tegelikult ei eksisteeri aga meie jaoks tähendab see seda, et midagi läks valesti/halvasti/kaotsi/katki/sai otsa jne. Ehk heal sõnal mitu tähendust ja nii me kutsume Andreast pustoks, sest tal juhtub alati midagi sellist mille kohta on sobilik kasutada sõna pusto. Näiteks kukkus tal arvuti autost välja läks katki, ehk siis arvuti on pustos, või ta raiskas kogu oma raha klubiss ära ehk pani raha pustosse. Tegelt kasutame me seda sõna ka Renxi puhul, sest ta on ka selline pusto inimene meil. Aga see kõik on nii öelda huumoriga. Näiteks minu blogi on pustos olnud juba pool aastat.

Kahjuks aga meie hängimised lõppesid kui kallis Kalev sai hea pakkumise Uus-Meremaale. Sama firma pakkus Kalevile uue põneva väljakutse ja nii jäime me Sydneysse ilma hea sõbrata. Aeg edasi, tundsime, et meil oleks vaja tõsist puhkust. Linna rutiin hakkas juba tapma. Vahepeal oli Katriina kolinud Bundabergist tagasi linna, ta töötas ka samas kohas, kus mina. Ja ükskord kui oli Katriinal päev millal ta sai natuke vanemaks jälle rääkisime me tema reisist Bali saarele. Nii tekkis meil suur huvi ja soov ka sinna minna. Mõeldud tehtud ostsime piletid endale ja ka kallile õele, sest nii kaua ei ole kedagi armsast eestist näinud. Detsembri lõpuks oli plaan tehtud. Lähme kuuks ajaks Balile ja siis edasi asiasse rändama ja ehk siis tagasi Sydneysse. Värske ja puhanuna.


Kuna mul töö PwC lõppes 17. detsember ja uue hoo saab alles sisse veebruaris oli see plaan meile väga sobilik. Nikita DVD töö lõppes juba detsembri alguses nii ei olnud ka temal midagi, mis hoiaks kinni. Aga lõpp Sydneys oli ka lahe. Jarx kolis meile, kuna tal oli plaan eesti sõita ja tema korteri kaaslased Renx ja Andreas leidsid omale enda elamise. Nii jagasime korterit kolm nädalat kolmekesi. Kitsaks meil ei läinud, sest Jarx töötas päeva/õhtu/öö vahetuses, siis kui meie kodus olime ja siis kui meie tegime tööd oli tema kodus.


Nikita ja Jarko leidsid endale aga põneva huvi, millest mina kahjuks väga kirjutada ei oska aga põgusalt öeldes sattusid nad maailma tip-ärimeeste koolitustele, kus õpetatakse erinevaid viise kuidas teenida raha. Näiteks kinnisvara valdkonnas, börsi turul, interneti turundus jne. Poistele hakkas interneti turundus meeldima ja nüüd tegelevad nad sellega päris tõsiselt. Loodetavasti saavad varsti oma esimesed ärid püsti.

Veel meie rutiinsest elust. Hakkasime Nikitaga trennis käima, mina vähem tubli, Nikita väga tubli. Talle meeldib nalja teha ja öelda, et ta ei käi mitte spordi klubis vaid gey klubis, sest ausõna te ei kujuta ette kui palju pedesi on Sydneys. Mitte, et mul nende vastu midagi oleks aga see on lihtsalt meeletu. Naistel on siin linnas raske. Mehi, kes näevad väga head välja, hoolitsetud, ilusti riides, musklis, teevad silma hoopis Nikitale mitte mulle ega minu vallalistele sõbrannadele. Muidu on nad tegelt toredad. Mul on tööjures umbes 45% meestest peded aga see eest väga mõnusad inimesed. Mõni muidugi tuleb hommikul tööle ja nuriseb nagu naine iga asja peale aga sellega harjub ära. Samas mõnikord ikka häirib ka, et neid nii palju. Neil on oma linnaosad, baarid, poed jne. Pluss nad on kõikjal, kus oled sina. Musitavad pargis, ronivad pikniku lina alla ja teevad „pikaniku“ liigutusi seal all, mis on minu arust eba sobilik neile kui ka hetero paaridele, sest lapsed jooksevad läheduses ringi ja neil ei ole vaja sellised asju näha.

Auto müüsime me ka maha. Nikital enam tööd ei ole, pole meil ka autot enam vaja. Ja Nikita mainis paar korda, et temal südavalutab selle masina pärast koguaeg, kes teab millal teepeal ära sureb ja, mis siis endasi saab. Õnneks õnnestus auto maha müüa parema hinnaga kui ostsime nii, et tegime hea diili.

Muidugi nagu alati hakkas mulle lõppus väga minu töö ja kolleegid meeldima. Käisime väljas hängimas, jõulupidu oli lahe ja viimase tööpäeva istumine oli meeldejääv. Jõulupeol olin väga hämmingus kui baaris istudes mu ülemus pastaka seest savu suitsu välja võttis, põlema pani ja ära tõmbas. Keegi teistnägu ei teinud, sest see olevat normaalne seal. Maa kohtades oli rohkem sellist kultuuri näha aga, et linnas inimesed nii vabalt savu suitsetavad oli minu jaoks üllatuseks. Nagu viibiks hollandis, sest ka siin ei olnud baari omanikul sooja ega külma mida sa teed. Palju rohkem jälgiti seda kui palju sa jood ja ega sa liiga purju ei jää. Baarist välja viskamist toimus koguaeg, sa ei pidanudki eriti purjakil olema. Kui neile jäi mulje, et oled liiga palju joonud saadeti sind kohe välja ja ei mingit vaidlemist. Ükskord Nikital õnnestus jutule saada, et ta kaineneb natuke. Tegelikult ta joonud eriti ei olnudki, lihtsalt koperdas viimasel astmel aga turvamees järeldas sellest kohe, et ei ta liiga palju alkoholi tarbinud. Nii sai Nikita keelu klubisse aga lubati, et kui ta läheb joob vett ja tuleb pisut hiljem tagasi saab ta sisse. Nikita ei olnud muidugi väga kaval ja läks kõrval baari, otse turvamehe silma alla ja tellis endale õlle!



Veel käisime poolakatega grillimas Bondi rannas. Mul on tööl paar poolakat, kes on kõik väga sõbralikud. Nii kutsusid nad mind ja minu sõpru grillima. Katriina võttis oma vanad töökaaslased kaasa ja minuga liitusid Jarko ja Nikita. See pärastlõuna oli meeldejääv. Seltskond mõnus, toit maitsev ja moijtod võrratud.
Õhtu lõpuks olime pisut vindised ja punnis kõhtudega aga väga rahul, et osalesime väiksel pühapäevasel grillil. Paar nädalat hiljem korraldasim Cucci rannas samalaadse ürituse koos kahe prantslase, Katriina ja mõne minu töökaaslasega. See meile siin meeldib, et rannas grillimine on neil osa kultuurist. Kõik chillivad päev läbi pleesitamis linal, söövad ja joovad ning naudivad seltskonda.


Tahan kindlasti ära märkida siin blogis legendaarse Illi ehk Ilona, kellega peale laiali kolimist pidudel lällamas käisime ja muidu mõnusalt aega veetsime. Vene poes parankasi, keefiri ja kohukesi ostmas käisime jne. Muidugi vene poega oli nii nagu alguses arvasime. Nii kui tekkis võimalus kuskilt eesti toitu osta kasutasime me võimalust ainult ühel korral ja ega rohkem sinna poodi tagasi ei viitsinud minna. Muidugi olid hinnad ka väga kõrged, näiteks Kärumsi kohukese eest küsiti 45 krooni ja pudel keefiri oli 80 krooni.



Ilmad olid sel aastal kuidagi kehva poolsed. Muidugi väga palju nuriseda ka ei taha, kuna päikest saime piisavalt ja vihma ei sadanud just igapäev kuid siiski märkimisväärselt kehv Sydney ilm. Ehk see soojus ja mõnus ilm ole nüüd eestisse jõudnud, sest kuuldavasti on kodumaal viimasel ajal parimad soojad suved ja mõnusad pakaselised talved.


Lõpetuseks pean kahetsusega tõdema, et tegu on suhteliselt pealiskaudse jutuga kuna olin laisk ja ei pidanud blogi ja nüüd tagant järgi oli suhteliselt raske meenutada ja kõik kirja saada. Aga siiski olen uhke, et sain ühe peatüki meie tavalisest ebatavalise Sydney elu seiklused siia kirja. Järgmisena kohtume juba Balil.


Selle artikli avaldamise hetkeks oleme me juba kuskil mujal. Ei ole me enam Sydneys ega Balil, kus täpsemalt sellest kuulete hiljem meie järgmises peatükis.

Saadame tervitusi,
Ele ja Nikita