Jõulud olid meil rahulikud, mitte valged nagu mõned armsad sõbrad sms`i teel soovisid aga siiski toredad. Istusime oma toreda rahvusvahelise seltskonnaga karavan pargis, nautisime head sööki, ka šašlõkki ja kartulisaltit, mis kõigile väga meeldis ja mõnusat veini. Kingid jagasime Nikitaga juba varem, tema sai ilusad rannapüksid ja pluusid ja mina vinged bikiinid. Kuuske ei olnud, jõuluvana ei käinud ja mina läksin isegi päris vara magama, ju vist vein oli eriti hea.
Boxing day hommikul pakkisime oma asjad ja lahkusime Ayr`ist jäädavalt. Teekond Magnetic Islandile sai alguse. Seitse eeslast on saanud teisel pool maakera kokku ja leidnud üksteist ja hetkel tundub, et meist saavad suured reisisellid koos. Palju jagelemist oli ennem muidugi asjade autosse mahutamisega aga hakkama saime ja minema me sõitsime. Kõigepealt sõitsime Townsville, kus praami sadama leidmiseks kulus aega rohkem kui oleks pidanud. Sadam asus ise jõe ääres ja koht mille me ise kaardilt leidsime osutus hiljem ka õigeks. Kuna kohalikud meile väitsid, et sadam on teisel pool siis rändasime tegelikult paar korda edasi tagasi kuid lõpuks ikka leidime, kuigi kohati tundus, et ei jõuagi kuna isegi kohalik taksojuht ei osanud meid aidata.
Praami sõit kestis 50 minutit. Magnetic Island (saar) asub Vaikses ookeanis, Townsvillest 8 km kaugusel. Kuna meie saabumine saarele sattus pühade ajale (25. detsember), mis siin on suur püha siis meie soovitud majutus kohas oli vastuvõtt sellel päeval suletud. Kuna olime varem töökaaslaselt uurinud kuhu siin saarel võiks loodusesse ööbima minna siis õige koha leidmine ei olnud raske. Välja arvatud see, et meie just ostetud Mitsubishi tahtis pisut iseloomu ja oma tervist siinsetel mägistel teedel näidata. Õnneks meie silitamised ja nunnutamised (korduv õli ja vee vahetus) olid talle meelt mööda ja ta otsustas meile meele järgi olla.
Esimene ööbimiskoht oli inimtühi paradiisi rand. Nii tühi, et me isegi ujuma alguses ei julgenud minna. Järgmisel hommikul siiski põlve sügavusse vette sai ennast kastetud kuna ilm siin nii palav. Õhtul nautisime šašlõkki, kartulisaltit ja veini, kuulasime ookeani kohinat ja head muusikat vaheldumisi ja seltskonna juttudele ei tulnud lõppu. Kuniks rannas magama jäime, mina isiklikult ei tea isegi kuidas telki sain aga eks see Nikita oli, kes väsinud naise „koju“ tassis. 
Teisel päeval otsisime oma välja valitud majutus koha ja registreerusime oma uhke kuuekohalise telgi sisse. Tingimused on siin head! Elekter, vesi, köök, pesemis ruumid, bassein ja koduloomad. Koduloomad sõna otses mõttes kuna elame tõelises dšunglis. Possumid joovad meie veini ja söövad krõpsu. Wallabid, keda kohtab WC`sse minnes (30 m kaugusel) vähemalt 5 tükki, linnud kellest me ei tea midagi aga me nimetame neid modellideks kuna nad on nii pikkade jalgadega ja, kes muideks urisevad. Ja muud loomad keda me näinud ei ole aga hääle järgi teame, et nad on kohal.
Ööd telgis on palavad, selle pärast teeme basseini ääres olevatel võrkkiikedel õhtu poolikutel väikseid uinakuid. Nii umbes paari tunniseid ja siis elame jälle täisväärtuslikku ja välja puhanud elu edasi. 
Ujumas käime siin kõige suuremas lahes. Kuna rannas on võrkudega eraldatud ala siis muid mitte soovitud külalisi seal ei kohta. Täna käisime tube`iga (kummirõngas paadi taga) sõitmas. Küsisin, kas haisid ja meduuse ei pea kartma ja selle peale sealne töötaja vastas, et kuna ma nii kondine olen siis haidele ma ei sobi ja meduuside jaoks sõidan ma liiga kiirelt. Nikitale muidugi see haide jutt ei meeldinud kuna tema on ju minust suurem. Õnneks aga sõit möödus ilma vahejuhtumiteta ja osutus väga lõbusaks tegevuseks.
Õhtul käisime veel saare teises otsas päikseloojangut vaatamas. Saar muideks ise on väga väike, meie elame ühes otsas, mis on sadamast umbes 10 km kaugusel ja teisele poole liikudes tuleb umbes sama pikk maa. 
Homme on meie viimane päev saarel, kui me ikka praamile mahume, sest telefoni teel meil täna broneeringut teha ei õnnestunud. Kui aga asjad ilusti lähevad siis sõidame Airlie beachi poole, kus plaanime oma ilusa 2009 aasta ära saata. Teekond peaks olema 400 km lõuna suunas mööda ida kallast.
Ja lõpetuseks neile, kes eelmisest loost, kus oli palju ussipilte shoki said siis infoks teile, aastas sureb Austraalias 1,3 inimest mao hammustuse tõttu. Vanasti oli see number suurem kuna esmaabi oli kauge ja inimesed ei osanud ennast ise aidata. Tänapäeval õppivad aga kohalikud seda juba algkoolis ja iga väike lapsgi teab mida teha. 
Teile kõigile mõnusat, rahulikku ja valget jõulu perioodi ja kui enne ei kohtu siis ka head vana aasta lõppu!!!
Ele ja Nikita - me oleme õnnelikud siin :)
Olime tegelikult juba varem arutanud reisimisest Austraaliasse aga alati jäi üks samm lõpliku otsuse langetamisest puudu. See kord tegime selle sammu lõpuks ära. Lihtsalt selle pärast, et ilm oli halb, sõbrad jäid hiljaks ja meil ei olnud oma ajaga eestis midagi peale hakata. Igav oli. Need pisikesed kuid suure osakaaluga detailid meie elus mõjutasid meie viimast siiani puudu olevat sammu tegema. Suur otsus meie elus oli otsusatud. 
Hawaiil oldud aeg oli üks parimatest meie elus, sama muretu ja õnnelik kui me veel alles pisikesed põnnid olime ja lasteaias käisime. Sama lihtne ja ilus. Nüüd vaatame, kas ka Austraalia meile seda pakub. Ja ega me memmekad ole, kui elu pakub keerukamaid ja raskemaid olukordi siis ühes koos saame me kindlasti kõigest ja kõigist jagu.
Veel oli meil külas saksa poiss, kes jäi ka magama, tema leidis endale mõnusa koha laua all. Kusjuures teda oli suht raske äratada, et ta ikka tee oma armsasse hubassesse telki leiaks. Nikita arvas veel, et las ta jääb aga ma ikka talutasin ta püsti ja välja majast. Siis oli veel Max Prantsusmaalt, kelle inglise keel on nagu aliase mäng miimikaga. Alati arva mida ta sulle öelda tahab ja tema puhul on seda päris raske teha, sest ta räägib nii imelikest asjadest. Nagu näiteks Do you know „sturf“? Small, blue, white hat, not animal. (Kas sa tead „sturfi“? Väike, sinine, valge müts, ei ole loom). Meil läks Nikitaga päris kaua aega, et taibata, et jutt on smurfidest. Pisikesed päkapiku moodi mehikesed. Miks ta sellest üldse rääkis, me ei tea. Aga naerda saime me palju. Kahjuks visati ta järgmine päeva karavan pargist välja kuna tol ajal kui meie klubis pidutsesime oli ta pargis teiste und seganud. Kuidas täpsemalt jäi meilegi teadmatuks. Meiegi saime noomida. Naerma ajas see kuidas perenaine meile peaga raputas ja tegi midagi sarnast Eestis Häbi-Häbile. Tegelt oli vist põhiline mure see, et enamus, kes meie juures olid, pidi hommikul tööle minema. Aga inimesed, kes lõpetavad pidutsemise kell 5.00 öösel ei ole normaalses konditsioonis kell 6.00. Meil Nikitaga oli aga vaba päev ja meie ei lasknud ennast noomimisest häirida.
Aga enne kõik seda käisime me „Billabongi“ nimelises loomaaias. Kohtusime madude, krokodillide, erinevate lindude, sisalike, koalade, kängurude ja muude eksootilisete elajatega. Keda õnnestus ka natuke näppida. Hommikul algasid seal erinevad etendused, millest me eranditult osa võtsime. Loomaia töötajad kõigepealt tutvustasid sealseid elukaid ja siis saime nendega pilte teha. 
Toredamad olid aga linnud, kängurud, wombatid, emud ja muud karvased elukad kellest polnud varem kuulnudki. Krokodillid olid võimsad ja nendest räägiti meile päris huvitavaid fakte. Tegu on loomaga kelles peitub vastus meie suurimale küsimusele. Kuidas ravida ravimatuid haigusi. Krokodill on loom, kes ei jää kunagi haigeks. Ta võib süüa konkreetselt kakat või muud jama, mis tavaliselt teistel elus olenditel kõhu tuksi keerab aga temal mitte. Teda on püütud nakatada HIV viirusesse, grippi ja muudesse nakkus haigustesse aga ei, tema haigeks ei jää. Ei tea miks minu tervis ei võiks selline olla, ma ainult korjangi igasuguseid viiruseid üles. Aga krokodilli juurde tagasi, kuna temas pidi peituma mingi „asi“, mis tapab kõik halvad bakterid ja viirused ei jäägi ta haigeks. Ja on teada, et seda saaks kasutada ka inimeste peal. Siis ei sureks enam inimesed vähki mõnesse teise surmaga lõppevasse haigusse. Kahjuks aga on suurte ravimifirmade omanikud nii egoistlikud ja ahned ja ei lase sellel ravimil turule tulla. Kuna siis oleks kõikidele haigustele üks ravim ja teised müügil olevad tooted jääksid riiulitiele seisma ja need ahned ärimehed ei saaks enam raha. 
Muudest loomadest las jutustavad teile meie ilusad pildid. Ja kui peale mu noorema õe on keegi veel, kes ei kannata mao pilte vaadata siis palun andke andeks ehk neid järgmistel kordadel enam nii palju ei tule. Ja ma tean, et te istute praegu jalad tooli peal ja kananahk ihul, sest nad on jälgid aga siiski, nad on ainult siin meiega. Mitte teiega seal külmas eestis.
Täna tulin töölt ja nägin esimest korda vabas looduses kekslevaid kängurusi. Neid oli vist viisteist tükki. Nii vafffa, kõik aasia plikad olid ninad vastu auto aknaklaasi ja kiljusid kangaroooooooo....... Üleeile nägin aga emu, ise arvasin, et on jaanalind. Nikita arvas, et mul pärast pikka tööpäeva vapsee luulud tekkinud aga täna ta kohtus ise isiklikult selle suure linnuga ja tunnistas, et ta naisel on õnneks ikka kõik seal üleval kupli all korras.
Aga muidu on karavan pargi elu ka mõnus. Igatsus kodu järgi on muidugi suur aga peame hakkama saama. Homme on minul vaba päev, pesen pesu ja päevitan. Ja on aeg poodi minna süüa ostma. Täna tegime pelmeene. Ma arvan, et tulid paremad kui eestis. Ise (Nikita) tehtud, hästi tehtud! Teie ma loodan olete juba riisiroa omale menüüsse võtnud ja plaanite seda varsti teha.
Teile lubatud paprika vabriku videoga on kahjuks probleeme. Miski pärast ei lase üles laadida. Aga me proovime varsti sellega ikka hakkama saada ja ehk selleks ajaks saan meloni tööst ka teile väikse klipi lindistada. Panen mõned pildid veel vanadest töökaaslastest. Need käe jäljed minu pükstel on kloorist, sellega pestakse siin paprikat ja siis külmutatakse. Maha seda keemiat et pesta. Nii, et mina enam külmutatud paprikat ei söö..
