Bundaberg asub Austraalia kaarti vaadates umbes kella kolme suunas. Oleme 360 km Brisbaneist. Bundys iseenesest midagi põnevat me ei leidnud. Ayr`ist tuttavaks saanud ühe-kahekorruselised majad, igivanad poe sildid, mõned kirikud ja kõik. Ainus, mis meie jaoks Bundy kuulsaks teeb on Austraalia kuulsaim alkohhoolne jook – Bundabergi nimeline rumm. Ja üks asi veel, siin on shopingu jaoks mõned keskused, kust mina endale sünnipäevaks imelise valge maani kleidi sain.Umbes kaks nädalat tagasi jõudsime slepis Bundy`sse. Kuna oli reede siis autot remonti viia kohe ei õnnestunud. Esmaspäeval rentisime auto, viisime enda oma parandusse ja kihutasime Bundys`t 10 km välja ookeani äärde. Kaks päeva nautisime tutikat rendi autot ja käisime erinevates kohtades ringi. Siis kui jalameheks jäime vedelesime niisama karavan pargis. Lõpuks aga läks juba jube igavaks ja tusatuju tahtis vaikselt peale tulla, sest me ei teadnud, kas meie autost veel asja saab ja tööd meil ka ei ole. Sellisel juhul oleks meiega suhteliselt halvad lood, kuna siis ei saaks me ise tööd otsida ja peaksime töö-hostelisse kolima. Need on siin sellised kohad, kus pakutakse majutust ja tööd. Käisime Nikitaga ühte kohta vaatamas ka, see tuba oli hullem kui Kopli maha jäetud maja. Mina keeldusin kohe ja ega teisedki väga meelitatud sellistest kohtadest ei olnud.
Ühel päeval käisime Bundy`s jõe ääres jalutamas. Kohe kalda ääres on tihevõsa, kus elavad suured võib öelda isegi hiiglaslikud nahkhiired ja neid on kümneid tuhandeid. Terve päeva magavad ja kell 19 õhtul tõusevad kõik korraga lendu ja suunduvad ühes suunas. See vaatepilt on meeletu. Kahju, et minu fotoaparaat seda väga hästi jäädvustada ei suuda aga mõned pildid siiski. Ära jalutades märkasin mina aga ühte looma. Tundus nii ahvi moodi ja ma jooksin järgi. Lõpuks ei saanudki teada kellega tegu. Kuna jooksin siis poisid jäid minust kaugele parki maha. Hüüdsin neile korra, et ei õnnestunud näha, mis loomaga tegu oli ja jalutasin edasi. Hetk hiljem hüüdis üks noormees sulaselges eesti keeles „neiu“. Millele ma muidugi ei reageerinud, sest kahtlus oli ikkagi, järsku mul on luulud. Jalutasin 
edasi kui poiss küsis inglise keele „Hi, Where u from?“ (Tere, kust sa pärit oled). Vastasin „Hi Hi, I`m from Estonia“ (Tere, Tere olen Eestist). „Oi väga meeldiv“ kõlas jällegi eesti keeles, enam ei olnud kahtlust, olime ühe kaasmaalase siit kaugelt maalt leidnud. Ausalt öeldes peab nentima ega neid Eestlasi siin vähe ei ole.
Kammisime läbi väiksed farmid ja suured farmid. Ühes kohas võttis omanik meie kontakti ja lubas helistada kui midagi pakkuda on. Teised kohad nii lubavad ei olnud. Viimasena sõitsime Simpson farmi, mis ongi just see, kus mu sõbrants töötas. Tegu on suure farmiga, mis tegeleb enamus ajast avokaadodega aga kui hooaega ei ole võtavad nad väikestelt farmidelt ka muid tooteid ja osutavad pakkimis teenust. Vastuvõtt oli tore ja soe. Täitsime avaldused ja tulime Bargarasse (Bundyst 10 km kaugusel ookeani äärne kuurort linn). 
Siin on igal pool randades grillimis kohad ja kõik muu, et oleks mugav üks tore söömaaeg korraldada. Meilgi olid kõhud tühjad ja säästu reziimi ajal sobis kõigile üks korralik Bolognese pasta ära. Kõhud täis hakkasime mõtlema kuhu parklasse me täna ennast poetame. Kell oli pisut üle kahe, helises telefon. Kõne ajal oli märgata Nikita näo ilme muutust, suunurgad tõusid kõrgele kõrgele ja meie kolm istusime pöidlad pihus. Me saime tööd, esmaspäeval alustame. Kuna oli reede, siis otsustasime poest veini osta, endale elamine otsida ja tähistada.
Samal päeval kolisime Mon Reposse, ikka ja jälle oma kaasaskanatava koduga (telk). Mon Repo on Bundy`st 15 km kaugusel, rand 100 m kaugusel, vesi soe ja lained suured. Mis aga eriti imetlusväärne selle koha juures on, on kilpkonnad, kes tulevad öösel randa oma munade juurde. Me ei ole veel seda ekskursiooni ei ole võtnud, tõenäoliselt järgmisel nädalal aga ma juba kujutan ette kui võimsad nad on. Pidavat üle meetri pikad olema.Nädalavahetus möödus päevitades ja ookeanis möllates, tegu on rannaga, kus töötab ka rannavalve nii, et haide hirmu meil eriti ei olnud. Natuke võibolla.
Esmaspäeval alustasime 6.30 tööga. Kuna avokaado hooaeg algab veebruaris siis praegu pakime sidruneid. Kõik töötame koos ja sisetingimustes. Töökaaslased on sõbralikud, ülemus on mega lahke, lõunaks mõeldud ruumid on eriti head, isegi nõudepesumasin on olemas rääkimata külmkapid, ahjud ja nõud. Tööpäevade pikkused on erinevad kuna sidruni hooaeg on juba lõpukorral. Esmaspäevane päev oli lühike, olime 12 juba kodus. Puhkasime pisut ja alustasime korraliku kodu otsimist. Tuleb välja, et siin kandis on päris raske midagi rentida. Kortereid siin peaaegu ei olegi ja maju renditakse välja tühjadena pluss on vaja tasuda deposiit ja elada tuleb seal vähemalt 6 kuud. Ühe maja me siiski leidsime. Asukoht on super, eelpool mainitud kuurort linnas Bargara. Kahjuks aga omanik saab meile maja alles neljapäeval näidata. Otsustasime siis, et lähme piilume kasvõi, tekib mingigi ettekujutus, sest pilt oli eriti super lux.
Maja oli ilus, piilusime ka sisse, viimase peal sisustus ja väga stiilne. Ära minnes märkas aga Nikita kõrval suve-kortermaja, kus seisis silt „VACANCY“ (saadaval). Astusime huvi pärast sisse, et uurida kuidas hinnad ja pisut ringi vaadata. Olime hämmingus, pärast kuu ajast elu auto tagaistmel või telgis on meil võimalus sellises kohas elada. Silmad lõid särama.
Hind oli üheks nädalaks krõbe, nelja peale 9200 krooni maksta on ikka suheliselt kallis aga kuna meil soov pikemaks ajaks siis hind 5400 nädala eest. Igaüks maksab nädalas 1350 krooni, Ayr`is oli meie soojaku hind 1500 krooni kuus.
Ainult, et siin kohal on tegemist eliit rajooniga, ookean 400 m kaugusel. 
Maja hoovis bassein, mullivann ja grilli ala. Korter ise on neljanda korruse nurga peal. Nii, et rõdult avaneb võrratu vaade, ühelpool ookean, teisel pool karjamaa sugutegevate lehmadega aga see meid ei häiri. Hommiku kohvi päiksetõusuga rõdul ja õhtusöök loojuva päiksega. Poisid elavad kahekesi ühes toas, kus kummagil oma voodi, meil Nikitaga on double bed, peaaegu nagu Õismäe valge-armas-pehme-mugav-nahkvoodi. Peegelustega korralik garderoob, mitte mu seljakott nagu see viimasel kuul oli. Avatud köögiga, kus mõnus kokalaud, nõudepesumasin ja muud sinna kuuluv ja oluline. Elutoa trumbiks on suur LCD (üle 42``) teler. 
Tasuta internet ja juhuks kui keegi nüüd soovib helistada siis ka lauatelefon. Mõnusateks lisadeks veel vannituba oma suures hiilguses ja garaaz. Muidugi kõige tippu tuleb abielupaar, kes selle maja eest hoolitseb. Nad on super sõbralikud ja suhtuvad meisse väga hästi. Mitte nagu paljudele kombeks kuna oleme backpackerid (seljakoti rändurid).
Nagu te aru saate kolisime me hetkega sisse. Tunni ajaga oli meie telk ja kola Mon Repos autosse pakitud ja Bargaras Koola Beachil lahti pakitud. Ja minu suurim hirm möödas. Nimelt kartsin , et reedel kahekümne teisel Jaanuaril ärkan telgis ja mõtlen „Oujee 26 – võimalus uus“.Siin kohal teatan kõigile, et olete oodatud minu sünnipäevale, suupisted, pidujook, öömaja ja lõbustused on minu poolt. Teie poolet kiire reageering ja lennupiletid.
Lõpetuseks tahan veel öelda, et uskuge igale langusele järgneb tõus. Ja meid aitas kaasa kindlasti Nikita ema, kuna soovitas ühte põnevat rituaali katsetada. Ise enesest on asi lihtne, vaja riputada tuppa üles punased stringid, meil oli algul tegu Rene punaste pokseritega aga nagu näha aitas. Hiljem leitsin mina oma stringid kuskilt kotist ja panin uhkelt lae alla rippuma. Usku teile sinna!
Ele ja Nikita
Ühel ilusal päeval olime teel Tannum sandsi ja poolel teel andis üks rihm (geneka vms.) otsad. Tol hetkel arvasime, et oleme õnnesärgis sündinud kuna auto suri ära täpselt bensiini jaamas, kus kohtasime sõbralikku meest, kes oskas meid lähimasse remondi töökohta juhatada. Sealgi arvasime, et õnn on meie poolel. Auto parandati 45 minutiga ja maksime selle eest 120 daala (1200 krooni). 
Päev ookeani ääres oli mõnus. Nautisime päikest ja suuri laineid kuniks tundsime, et meie põhjamaa õrn nahk hakkas tulitama. Siin kandis on suur võimalus kohata vaalu, kilpkonni ja delfiine. Keda me seekord ei näinud aga loodame oma pika reisi ajal kindlasti näha. Kui mitte omal käel siis võibolla mõnest põnevast tuurist osa võttes. Ja muidugi on siin meduuse, kelle kohta ma just lugesin, et Austraalia meduus on salatikausi suurune millel on 60 kombitsat, mille igaühe pikkus võib olla neli meetrit. Teda peetakse kõige valusamaks kõrvetajaks. Igal kombitsal on 5000 mürgioga, milles olevast mürgist jätkuks 60 inimese tapmiseks. Ta asub muideks maailma tapijaloomade edetabelis kolmandal kohal. Nende pärast me väga enam vette minna ei taha.
Õhtul tuli kõne autoremondist, kust teatati, et meie auto ei ole enam sõidukõlblik kui me ei soovi just uut mootorit osta, mis maksaks meile lisa paar tuhat daala. Auto ise maksis 1700 daala.
Sõita oli üle 100 km. Teised eestlased võtsid meid sleppi ja sõit sai alguse. Kiiruseks 30-40 km/h. Aega kulus meil 5 tundi ja vahepeal läks veel teistel eestlastel auto kumm ja loomulikult sadas korralikkult vihma. Aga jõudsime kohale, sõime mõnusa kõhutäie ja lubasime endale mõnusa öö puhaste linade vahel ja sooja dushi. 
Teile tervisi ja uued uudised Bundabergist on ehk varsti varsti tulemas. Võibolla juba täna, sest õhtul on loterii loosimine, kus me kõik osaleme ja peavõit on 40 000 000. :)
Nüüd aga asja juurde. Peale hommikusööki pargipingil (omlett – peekoni ja tomatiga ) läksime ühe eaka paari juurde, et teed küsida. Lõpuks kui olime hüva nõu kätte saanud soovisid nad meile head teed ja head uut aastat ja vanaproua kallistas mind ja ütles, et see on emalt, kes on kaugel. Nii hea soe tunne tuli sisse, sest see oligi nagu märk minu emalt kellel on täna sünnipäev!!! Siin kohal soovime sulle kallis ema palju palju õnne sünnipäevaks! Sinu kallis tütar Ele, tulija (väimees) Nikita, Randel ja Rene!
Nüüd kerin ajas tagasi ja jõuan Magnetic Islandile tagasi. Peale ilusaid jõule jätkasime oma reisi, sihiga Airlie Beachi, kus võtsime vastu uue aasta. Teekond praamiga mandrile tagasi oli juba nii meeletu. Helesinine lagoon ja siis märkas Randel midagi vees. Kas ma näen õigesti? Jaa, seal oli delfiin. Esimest korda elus näen vabas looduses delfiini. See oli meeletult ilus. Townsville jõudes võtsime suuna meile juba armsaks saanud Ayr`i. Tegime vajalikud sisseostud, tankisime auto ja kimasime Airlie Beachi poole. Sõit möödus kiirelt ja ilma vahe juhtumiteta. Leidsime endale sobiva karavan pargi ja sättisime ennast sisse. Õhtul vaatasime ranna ja linna üle ja nautisime head muusikat, mida tänavatel sai kuulata. 
Airlie Beach on peamiselt turistidest kubisev ookeani äärne väike linn, kust lühikese laeva sõiduga on võimalik jõuda erinevatele paradiisi saartel. Meie seekord saare-reise veel ei teinud aga loodame siia kunagi tagasi jõuda. 
Aastavahetus saabus meil Magnumi nimelises baar-restoran-hostel`is. Koht kuhu kõik backbackerid olid kogunenud. Nii palju noori inimesi ma vist polegi varem koos näinud. Pidu oli võimas ja hea tuju andsid sisse uus-aasta kõned lähedastele. Pidu kestis vara-valgeni, ainus pisike mure tekkis pisut enne koju minemist. Vihma hakkas sadama ja see ei olnud niisama vihm. Tegu oli nii tugeva sajuga nii, et kolmekümne minutiga oli maa nii märg ja vesi nii sügav, et mu kingad olid lausa vee all. Telgi juurde jõudes oli aga õnneks meie kodu kuiv, vajusime sügavasse unne ja ärgates oli kõik kuiv jälle. 
Paar päeva nautisime Airlie beachi veel ja siis otsustasime edasi sõita. Siin kohal läksid meie teed teiste eestlastega lahku. Oleme jälle neljakesi. Suund lõuna poole. Tänase öö saatsime mööda Yeppoonis ja praegu suundume Gladstone`i poole seal lähedal asub Tannum sands, kus plaanime järgmise öö veeta.
Teile kõigile uue aasta tervitused ja lund kühveldades ja autosi lumest puhastades meenutage meid!