Sydneys on mul viimane tööpäev. Edasi koju riideid vahetama ja siis linna tagasi. Istume töökaaslastega baaris ja naudime viimaseid õllesid koos, sest kõigil on jõulu puhkuseks plaanid tehtud ja enamus sõidavad kuhugi. Vedasin seekord Nikita ka kaasa, sest ta ei ole siiani minu kolleege näinud. Peale Linda, kellega suhtlesin tihedamalt.
Õhtu oli tore kuniks väikse vahejuhtumini. Hakkasime linnast Kings Crossi poole liikuma koos kahe prantsalse ja Nikitaga. Mina ütlesin, et lähen koju, sest pea valutab ja järgmine päev pidime hommikul korterist välja kolima. Jama oli aga selles, et Nikital ei olnud ei koduvõtmeid ega telefoni kaasas. Mina läksin koju võtsin lolli peaga 3 valuvaigistit alla ja vajusin sügavasse unne. Kella 7-8 paiku hommikul koputamist kuuldes lasin Nikita uksest sisse. Vaene poiss magas alates kella 3st koridoris meie uksetaga.
Võtsime siis oma asjad ja sõitsime taksoga Linda juurde. Palju asju jäi tema juurde, sest 14 kuuga on Austraalias nii mõndagi endale soetatud ja kõike Balile ja aasia tripile me kaasa tassida ei taha ja tõenäoliselt ei lastaks meid pagasi kontrollist läbi. Hea lahke Linda lasi meil kõik asjad sinna jätta ja isegi tema juures pikutada kuni saime minna Veronika ja Ondrej juurde, kelle juures veetsime oma viimase Sydney öö.
Pühapäeva hommikul lendasime Perthi. Järgmise lennuni oli aega 36 tundi see oli planeeritud nii selle pärast, et läänes me Austraalias veel käinud ei ole ja tahtsime tutvuda Austraalia kõige suurema läänepoolse linnaga. Lennujaamast rentisime auto ja sõitsime linna peale. Linn on väiksem kui Sydney aga minu arust oli seal rohkem rohelust kuigi ega Sydneyski vähe parke ilusaid rohelisi nurgakesi pole. Kohtusime suure pelikaniga, jalutasime parkides ja siis sõitsime rannaäärde.
Perthi rannad on ilusad, helesinine soe vesi paitas esimeses rannas jalgu. Tegemist oli küll koerte rannaga aga naersime, et mujal ei pakuta inimestelegi nii ilusat kohta pleesitamiseks. Ainus jube asi mida me seal nägime oli suur hoiatus silt.
Rannas võib kohata mürgiseid madusi! Lõpuks leidsime inimestele mõeldud ilusa muuliga ranna. Plaan oli öö autos veeta, rannas grilli teha ja päikseloojangut nautida. Kõhud mõnusalt täis jalutasime rannas, istusime liival ja nautisime vaadet. Pisut aja pärast nägime delfiine. 5-6 delfiini ujusid vaikselt päris kalda lähedalt ja olid meie vaateväljas mõned minutid. Ilusa õhtulõppedes pugesime oma rendiautosse ja veetsime korraliku unega mõnusa öö.
Hommikul läksime otse lennujaama kuna pidime auto ära andma. Perthi lennujaam oli varustatud dushiruumi ja muu olulisega, et ennast värskendada. Peale peapesu kasutasin aasia tüdrukute peakuivatamis nippi. Nimelt on igas korralikus WC`s kättekuivatus masin, pistsin oma pea sinna alla ja varsti oligi pea kuiv. Muidugi inimesed, kes ruumi sisenesid olid päris hämmingus aga elu on õpetanud – Who cares?! (Keda huvitab?!).
Päev lennujaamas möödus einestades, raamatupoes raamatuid ja ajakirju lugedes, alkoholi hindu võrreldes ja TaxFree poes osteldes. Aeg läks päris ruttu. Lõpuks oli aeg Check In teha. Meil oli aga väike mure, kuna ostsime Balile ainult ühe otsa pileti millest kahjuks ei piisa riiki sisenemiseks. Enamus aasia riigid nõuavad reisjalt ka ära lennupiletit. Mina aga küsisin sõbranna käest abi ja sain tema käest nii öelda suvalise lennu Balilt Singapuri. Nii, et teoreetiliselt oli meil kõik olemas. Kassas aga küsiti meie käest edasi lennupileteid. Mina lasin peaaegu püksi, sest selline asi ajas mulle hirmu nahka. Esitasime oma väljatrükitud „pileti“ kassiirile, hoidsime hinge kinni ja naeratasime üksteisele võltsilt. Miks nii kaua tal nende paberitega läks ei tea, kas meile lihtsalt tundus või on see tavaline protsess. Lõpuks ulatas ta siiski meie piletid ja soovis head reisi.
Kaks tundi ootamist ja tõusemegi õhku jeiiii. Lõpuks oli aeg lennukile minna. Seisime juba järjekorda kui järsku märkasime, et meie lend on tühistatud. Suurte silmadega olid kõik, ohhetused ja ahhetused, mis toimub küsisid kõik. Mõned minutid hiljem teatati, et Balil purskas vulkaan ja lend jääb ära. Olime väga suures segaduses. Meil ju pole kuhugi Perthis minna ja, mis edasi saab? Mis meie reisist saab ja Ege tuleb ju Balile. Oeh olime segaduses.
Stjuardessidele andsime oma andmed ja saime aru, et meile organiseetitakse öömaja kuniks olukord selgineb ja leiab lahenduse. Lennujaama tuli buss järgi ja meid viidi InterContinental hotelli. Teeninduse üle, mida pakkus Virgin Blue lennuärajäämisel. Hotell oli 4 tärni, igaleühele anti 50 AUD (600 Eeki) krediiti, mida said kasutada näiteks õhtusöögiks. Meie tellisime söögid tuppa võtsime vanni ja magasime elu mugavaiamas voodis.
Hommikul väikse hilinesmisega lendasime lõpuks välja. Mis juhtus täpselt ei teagi. Mis on aga kindel, balil ei pursanud ükski vulkaan ega kuskil mujal läheduses, mis oleks mõjutanud lennuliiklust. Tõenäoliselt oli lennukil tehniline rike, sest nägime hommikul kui nad masina kallal nokitsesid. Muud lahendust meie ei oska öelda. Aga ausalt öeldes ega me ei nurisenud.
Lend iseenesest sujus ilma viperusteta. Mul oli natuke kõhe eelnevate sündmuste pärast aga õnneks läks lend ruttu. Balil oli ilm soe aga vihmane ja nii pilvine. Maandumine oli hullem kui mõnikord eestis. Pilvekiht oli nii paks, et tekitas hirmu, sest teatavasti on Balil praegu vihmahooaeg. Arutasime veel oma vahel, miks me Bali oma järgmiseks sihtkohaks valisime ja ei teadnudki vastust?!
Tervitused Balilt,
Ele ja Nikita
No comments:
Post a Comment