Vihma ladistab nii kõvasti, kõnniteele on kogunenud nii palju vett, et jalakesed tahavad ära uppuda. Ümber on ainult vaidlevad turistid ja taksojuhid. Meile öeldi, et ärge üle 60 000 (ümmarguselt 60 eeku) ruupi makske aga sealsed taksojuhid olid nii solvunud, et me nii vähe pakkusime. Niisiis nõustusime 115 000 ruupiga. Ette rutates, hiljem kuulsime, et kui lennujaamast väljud ja kohe paremat kätt Takso putkat näed, siis sealt saad takso sõidu osta. Ütled neile sihtkoha ja saad fikseeritud hinna. Ehk siis meie sõit Legiani oleks pidanud maksma 55 000 ruupit. Aga pole hullu, me tahtsime nii ruttu juba hotelli saada.
Liiklus on päris hull. Ma tahan vahepeal kiljatada. Rool on neil ikka valel pool, muidugi meie jaoks on see nüüdseks juba õigel pool, sest austraalias harjusime ära. Eks näis kuidas eestis hakkama saame. Mina ei ole autorooli istunud juba juulist, manual käigukasti ei ole kasutanud juba 15 kuud ja sama palju aega ei ole ma ka parempoolses liikluses liigelnud. Laiematele teedele tekitatakse lisaread mööda augulist teeserva, vahepeal lõhub autot läbi aukude, mis vihmavee alla peittu pugenud. Lõpuks mööda kitsaid tänavaid jõuame oma esimesse hotelli.
Tune hotell on päris sobilik meile alguses. Ta on uus aga väike, puhas aga rätikud ja föön vaja rentida. Kahjuks ei ole basseini ja ka internet on lisaraha eest aga hea, et vähemalt olemas. Seame ennast sisse aga mitte väga mugavalt, sest hotell on broneeritud ainult kaheks ööks. Hotell on kirjut rahvast täis, kõrval korteritest kostub vene keelt, aknast paistis, et möödujad olid riisi sööjad ja all fuajees teen juttu ühe inglise naisega, kes on Balil peaaegu kaks kuud olnud, nüüd kavatseb korra riigist lahkuda ja siis jälle tagasi tulla. Kuna siin riigis on turisti viisa maksimaalselt kaheks kuuks ja sedagi ainult siis kui esialgset ühe kuust viisat pikendad. Mis kõik maksab raha. Riiki saabudes pead omandama ühe kuu viisa, mis maksab 25 Ameerika dollarit. Kohalikus rahas maksta ei saa, ainult USD sobib.
Hotelli sisse sätitud lippame välja, et midagi hamba alla leida. Kõhud on pikast reisist nii tühjad. Siiani kallab vihma ja mitte ühtegi sinist laiku ei paista taevas. Esimese nurga peal on ärimehed (kaupmehed) juba oma kaubaga ja nad ei ole sugugi rumalad. Äri oskavad nad teha. Ei tarvitse küsidagi, kas nad vihmavarje ka müüvad kui ta on juba mitu tükki avanud ja ilusaid värve demonstreerib. Võtame selle neutraalse hallikas hõbedase, palju maksab? 200 000 ruupit kõlab vastuseks. Ma olen hämmingus ja küsin Nikitalt, kas ta teeb nalja. 200 krooni eest ma küll ei soovi vihmavarju osta. Olin eelnevalt kuulnud jutte Balist ja põhiline mida rõhutati, Bali on odav. Peale taksosõittu ja vihmavarju ostu ma ise nii ei arvanud. Väikse kauplemise peale saime ta 100 000 ruupiga oma peahohale, sest ilma oleks me sekundiga ligumärjad olnud. Teate siin pool maakera kui sajab siis sajab nii, et ise ka ei usu kui palju. Kalla ämber tagurpidi ja vaata palju vett tuleb? Ma arvan, et siinsel ilmataadil on suured suured ämbrid.
Ookean on hall, taevas on hall ja restorani hinnad on kõrged. Sedasi mina küll Balit ette ei kujutanud. Esimene päev möödub rahulikult. Midagi põnevat me ette ei võta kuna väljas sajab ju. Sajab ka teisel päeval ja kolmandal. Peale neid päevi oleme õppinud, et ega siin nii kallis ka ei ole ainult, et kõik hinnad tuleb ilusti ärimehega läbi rääkida, siis on võimalik soodsaid pakkumisi saada. Ja söögi kohad on ka väga erinevates hinna klassides. Meie esimeses hotellis maksab öö kaheses toas 280 000 ruupit, eesti rahas arvestage alati 000 nulli maha (tegelt on üks eek 768 ruupit aga meie tegime kõvat ümardamist seal, et elu lihtsam oleks) ja kui tahate eurodesse saada kasutage euro kalkulaatorit. Parim ja kuulasaim õlu on neil Pintang, väikse pudeli (0.33) saab kätte 14 000 ruupiga ja suure pudeli (1L) 20 000 ruupiga aga need on hinnad kaubanduskeskuses.
Väljas söömas oli meil arve tavaliselt alla 100 000 ruupi. Mõningates kohtades isegi alla 50 000 ruupi. Kohalikes kohtades ei soovitatud süüa, öeldi, et meie kõhud ei ole selleks valmis ja seda ma usun, sest ei olnud minu kõht valmis ka paremate restoranide söökide jaoks. Aga see selleks, jätame ebameeldivad jutud seekord välja.
Neljanda päeva hommikul, piilusin kardina vahelt ja mulle piilus vastu päike. Juhheiiii me saame randa. Pärast seda sadas juba harvemini. Tavaliselt õhtul või öösel. Rentisime endale edaspidiseks liiklemiseks rolleri, sest Legian, Kuta ja Seminyak oli meie jaoks juba avastatud maa ja ihkasime kaugemale.
Bali on 5632 km2 suur, kus elab peaaegu 4 000 000 inimest ja mille pealinnaks on Denpasar. Reisi esimesel poolel seiklesime me rohkem lõuna- ja idaosas. Rolleri rent on siin odav. Ühepäeva eest pead maksma umbes 50 000 ja besiini liiter maksab ainult 5 krooni ja tavaliselt mahutas bensiinipaak 2 L, arvutusi tehes paak bensiini 10 krooni. Üldiselt jagus seda terveks päevaks, mõnikord tankisime kaks korda aga siiski väga odav. Bensiini müüdi Absolut Vodka pudelites!
Meie esimesteks sihtkohtadeks olid Sanur (E) ja Nusa Dua (D). Nikita sai pärast kiiret harjumist rolleriga väga hästi hakkama. Ausalt need kohad midagi väga erilist ei olnud. Aga saime risti kirja! Tiirutasime ringi Legianis(A) ja Kutas (C) ja nautisime kiiret ligipääsu kõigele, kuna rolleriga liigeldes on hea ummikuid vältida. Muidugi suutsime me oma esimesel rolleri päeval politseile vahele jääda ja trahvi maksta kuna Nikita unustas oma juhioad koju. Üritasime talle minu omi näidates augu pähe rääkida aga ei õnnestunud. Nikita viidi nurgataha, kus käis trahviäri. Nemad ütlesid 300 000 Nikita 150 000 ja nii pääsesime seekord sellise summaga. Edaspidi vingerdasime autode vahel kui politseid nägime, sest tundus, et turistid olid neile hea magus kaup.
Elasime ikka oma Tune hotellis. Meie vene keelt kõnelevad naabrid ei olnud siiani meiega tutvust teinud. Nii siis mina aina surusin Nikitat, et mingu tehku tutvust. Pean häbiga tõdema, et oma 6 aastat vene keelt kõnelevas peres elades ei ole ma siiani keelt endale selgeks teinud. Oskan vaid öelda, et saan aru aga ei oska rääkida ja ausalt öeldes ega ma paljudest asjadest siiski aru ei saa. Peale venelastega tuttavaks saamist läks meil elu Balil huvitamaks. Esimesel õhtul jõime me kõik ennast natuke purjakile ja arutasime maailma asju Peterburis, kust nemad pärit olid ja maailma asju Eestist. Kuigi avastasime, et ega me palju ei tea enam. Hinnad on muutunud, olukorrad poliitikas on teised, isegi uued seadused ja maksud millest me tegelikult midagi ei tea. (Tallinna maks 1% ???).
Edasi käisime trippimas koos Igori, Rita, Katja, Ljonja, Sasa ja nende kahe aastase tütrega. Paar päeva hiljem kolisid nad Tune hotellist välja, sest said tutvuse kaudu ühe Villa rentida. Mis oli aga eriti lahe, nad pakkusid meile ühte tuba kuniks nende sõbrad tulevad. Nii kolisime venelaste juurde. 26 detsember kuni 4 jaanuar. Jõulud veetsime me rahulikult Nikitaga. Otsustasime, et teeme kõik jõulud tagant järgi kui kunagi eestisse jõuame.
Ennem venelaste juurde kolimist elasime ühe öö hotellis, mis asus Tune hotellist üle tee. Nautisime ühe päeva basseini mõnusi ja saime tuttavaks ühe elupõlise ränduriga rootsist. Elu koos venelastega oli tore. Kuna majaomanik oli kohalik, kes ise nädalas mitu korda majas käis siis temalt saime palju infot kuhu minna, mida teha. Pluss ta oli suur tennise huviline ja meie õnneks asus maja juures tenniseväljak. Isegi Nikita jõudis paaril korral nendega mängima ja sai neid üllatada oma meisterliku tennise oskusega.
Majaomanikku kutsusime Seriffiks. Ta viis meid Denpasaril loomade turule, kust igaüks saab osta omale lemmiku. Müügil olid värvilised tibud, ahvid, nahkhiired, erinevad linnud, sisalikud, koerad, küülikud, hiired, merisead jne.
Minu lemmikud olid tibud, kes oleks nagu munadepühade munadest välja koorunud, sest just nii värvilsed nägid nad välja. Nikita ma arvan oleks mõne sisaliku koju viinud.
Seriff viis meid Bali kahte väga kuulsasse templisse. Esimene neist oli Tanah Lot (B), mis tähendab „Maa meres“. Tegemist on kuulsa sihtkohana turistide seas ja loomulikult, kus on palju turiste on ka palju ärimehi. Mulle jäi sealsetest ärimeestest meelde poiss Boa maoga, arvatavasti oli võimalik maoga pilti teha. Mis ei tuleks mul enam kõne allagi nii, et tegin kiirelt pildi ja siis sääred.
Tee peal Tanah Lot templisse nägime üle tee jalutavat iguaani. Seriffilt kuulsime lugusi Komoodoo saarest, kus elavad Komoodoo draakonid, kes näevad välja nagu suured iguaanid. Nad on väga verejanulised ja paar aastat tagasi sõid ühe rootsi turisti ära! Sinna saarele me ei lähe!!! Ja õnneks on see Balist päris kaugel. Muideks Komoodoo draakonid pidid nii hea ninaga olema, et tunnevad ära kui naisel on päevad ja jahivad juba mitmete kilomeetrite kauguselt.
Järgmisel korral sõitsime Uluwatu (F) templisse. Mis otse tõlkes sümboliseerib maad ja kaljut. Meie õnneks toimus tol hetkel seal just tähtis tseremoonia mida oli põnev jälgida. Meie jaoks veel põnevamad olid ahvid. Neid oli seal nii palju. Lausa perekonnad, jooksid inimeste vahel ringi, üks oli kellegilt prillid varasatnud ja puu otsa oma uut leidu uurima läinud, ühed seksisid ja ülejäänud uurisid teineteise tagumikku ja selga ega seal kirpe ei ole. Jalutasime kõik koos, Ljonjal oli pisike tüdruk kukil kui järsku üks ahv hüppas Ljonja õlale. Me kõik ehmatasime nii ära, mina hakkasin kohe ahvi maha lükkama, õnneks pisike plika ahvi ei kartnud. Varsti saime ahvist lahti ja midagi hullu ei juhtunud.
Käes aastavahetus. Planeerisime õhtu koos seltskonna, hea söögi ja joogiga. Nikita käis Igoriga Denpasaris turul ja tõid sealiha. Tüdrukutele jäi ainult salati hakkamise kohustus, Nikita marineeris saslõki ja aitas Ljonjal grillida. Hiljem saime veel maitsvaid grill-maisivardaid mille peale praegu kohe eriline isu tekib.
Uus aasta tuli kiirelt ja juba oligi kaua oodatud aeg. Käes on 4 jaanuar. Kolime välja venelaste juurest, sest nende sõbrad jõudsid Balile. Ja minu kallis õde Ege jõuab juba kahe päeva pärast kohale. Meie uus hotell on jälle Legianis. Parem kui eelmised. Amaris hotell on uus, kus öö eest tuleb maksta 360 000 ruupit. Hinna sees on rätikud, wifi, bassein, hommikusöök ja kõik mu oluline. Ka magevesi, mida saate nii sooja- kui ka külmaveena kasutada.
Enne tüdrukute tulekut käisime veel idarannikul rolleriga trippimas. Leidsime imeilusa ranna Padang Bai lähedal. Blue lagoon rand oli tõesti nii sinine nagu selle nimi ütleb. Pleesitasime rannas, mina käisin snorgeldamas ja nägin ilusat veemaailma ja mitte nii toredat mureeni, kellega juba varem egiptuses tuttavaks sain. Teistele Balile reisijatele ütlen, et tegemist kõige ilusama rannaga Balil!!!
Mõnusat uut kõigile!!!
Ele ja Nikita
No comments:
Post a Comment