Ikka veel Sydney

Kallid sõbrad, elu Sydneys on nagu elu Sydneys. Linn on ilus, suur ja täis pede-poisse. Leidsime Nikitaga endale pesa, kuhu oleme ilusti sisse seadnud. Kodu asub CBD`st (Austraalias kutsutakse nii kesklinna) 2 km kaugusel. Korter on pisike, väikse elutoaga, kus voodi ja telekas, köök ja vannituba. Akna peale olen varunud basiiliku taime, kirsstomati ja maasikad. Etteöeldes, basiiliku sain isegi edasi pärandada, maasikad olid jube vesised ja ainult 3 tükki ja tomateid jagus ka täpselt mulle ja Nikitale.

Korter asub Elizabeth Bays. Rajoon on väga ilus ja rahulik. Seal on mitu ilusat parki ja ookean, kus mõnus pleesitamas käija. Ühesõnaga koht, kus elame on mõnus. Samas kui jalutad järgmisse rajooni, mis ei ole meist üldse kaugel asub väga jube koht. Kings Cross on Sydneys kõige kuulsam pidustuste rajoon (natuke võid mõelda nagu oleks tegu PunasteLaternate tänavaga). 300 m peal on pubid, baarid, klubid, stripibaarid ja muud sellised asustused. Inimesed on purjus, narkouimas, lääbakil, kaltsakad, verised ja nii 24h. Ühesõnaga tegemist väga vastiku kohaga, kust läbi jalutada päris hirmus. Kõige vastikum oli minu jaoks hommikuvahetus (6.30), sest siis pidin jalutama tööle, kuna esimene buss veel ei sõitnud. Inimesed aga Kings crossis just lõpetavad pidutsemisega ja on kõik tänavatele roninud. Muidu õnnestus mul seda kohta vältida, sest bussiga ei pidanud ma sealt kaudu linna minema.



Bussiga tööle sõitsin ma läbi ilusa Wooloomoolooo, kus elab ka Russel Crowe (Gladiaator), ümbruskond on ilus ja rahulik ja seal pakutakse Austraalia parimat Hot dogi. Hot dog the wheels ehk Hot dog ratastel putka on seisnud seal juba aastast 1938, seina peal seisavad uhkelt kuulsuste pildid, kes seal einestamas on käinud. Loomulikult naabrimees Russel Crowe, Pamela Andesrson, Cameron Diaz jne. Menüü valikust leiad sa tavalise Hot dogi mida süüakse niisama lihtsalt, ketsupi ja sinepiga, see on minu lemmik. Aga poiste lemmik oli Hot Dog igasusguste lisanditega, tomatikastmes oad, mingi roheline möks ja veel mingit maitsvat stuffi. Nikita sõi ükskord 3 tükki aga pärast seda ta ei liigutanud ennast enam tükk aega.


Poisse mainides siis Sydneysse jõudes pidime Andrease mälupulga toimetama ta eesti sõbrale, kes elas ka Sydneys. Nii saime me tuttavaks ühe meeletult laheda, omapärase, pika Kaleviga. Ta on nii pull kuju, et te ise ka ei kujuta ette. Meie elu Sydneys muutus. Kalev viis meid igale poole. Tema oli juba Sydneys kauem olnud ja teadis parimaid õlle kohti, isegi pruulimis koda, kus tehti siidrit, maitsvad hot dogid ja muu huvitav, mis sellel linnal pakkuda. Kuna Sydney on meeletult suur ja Kalev elas täitsa teises otsas, kust linna tulek oli üle tunnipikk bussisõit siis uueks traditsiooniks sai meil Kalev nädalavahetuseks külla.

Sydney Tallinn

Rahvaarv 4,5 millionit + Ele ja Nikita 412 tuhat – Ele ja Nikita

Suurus 12144 km² 159 km²

Ehk Sydneysse mahub 76 pisikest Tallinnat.


Nii käis Kalev koguaeg meil ja meie kõik koos käisime igalpool põnevates kohtades. Meie üheks lemmikuks sai Manly. Sinna saab praamiga, pilet maksab 130 krooni (8 Euri), praam sõidab välja Circular Quayst otse Ooperi maja kõrvalt ja aega kulub täpselt 30 minutit. Kalevi juures oli veel üks hea asi (hea asi paljudest), Kalevil oli hea fotokaamera ja oskus sellega häid pilte teha ja neid oskusi mulle ka jagada. Nii, et enamus ajast oli kaamera minu kaelas. Nii me siis hängisime kolmekesi, iga nädalavahetus. Nädala sees käisime kõik tööl. Nikita Dvd pakkimis firmas, kus peamiseks ülesandeks materjalide loendamine, mina PriceWaterHouseCoopersis (PwC) ja Kalev mingis suures kompaniis, kus tegeletakse ventilatsiooniga.

Manly meenutab natuke Pärnut suvel. Rand on inimesi täis, kõigil sortsid ja bikiinid seljas. Ranna ääres on kohvikud, lapsed möllavad liivas, poisid surfavad ja mängivad võrkpalli ja tüdrukud pleesitavad kuuma päikse all.Ja, kus asub restoran nimega Situ! Meile aga meeldis üks teine rand rohkem, seal oli vähe inimesi, rohkem loodust ja vaikust. Muidugi meeldisid meile ka rahvarohked rannad aga kuna meil oli kombeks rannas grillimas käija siis rahvarohkes kohas me oma ühekordset grilli kasutada ei oleks saanud. Naljaks, et ühekordne grill oli Ozide jaoks suht võõras asi ja kõik olid hämminus seda nähes.

Nii me hängisime Kalev, Nikita ja Ele. Kõik nädalavahetused.
Käisime loomaias, akvaariumis, festivalidel, pidudel, rannas jne. Kuniks meie vanad sõbrad olid teel Bundabergist (Ida kaldal) läände ja üks sõber teel eestisse. Pakkusime sõpradele öömaja meie pisikeses korteris. Rem, Renx, Jarx, Pusto (Andrease uus hüüdnimi) ja nädalavetusel ka Kalev pluss mina ja Nikita mahutasime ennast enam vähem ilusti ära. Meie olime voodis, mõni sai madratsile ja mõni magas köögi põrandal. Mis aga eriti tore, me rääkisime poistele augu pähe, et nad Sydneysse jääksid ja nii läkski. Nüüd hängisime juba kuuekesi, jälle Manlysse või mõnda teise põnevasse kohta.



Natuke lähemalt Pustost. Tegu on sõnaga, mida tegelikult ei eksisteeri aga meie jaoks tähendab see seda, et midagi läks valesti/halvasti/kaotsi/katki/sai otsa jne. Ehk heal sõnal mitu tähendust ja nii me kutsume Andreast pustoks, sest tal juhtub alati midagi sellist mille kohta on sobilik kasutada sõna pusto. Näiteks kukkus tal arvuti autost välja läks katki, ehk siis arvuti on pustos, või ta raiskas kogu oma raha klubiss ära ehk pani raha pustosse. Tegelt kasutame me seda sõna ka Renxi puhul, sest ta on ka selline pusto inimene meil. Aga see kõik on nii öelda huumoriga. Näiteks minu blogi on pustos olnud juba pool aastat.

Kahjuks aga meie hängimised lõppesid kui kallis Kalev sai hea pakkumise Uus-Meremaale. Sama firma pakkus Kalevile uue põneva väljakutse ja nii jäime me Sydneysse ilma hea sõbrata. Aeg edasi, tundsime, et meil oleks vaja tõsist puhkust. Linna rutiin hakkas juba tapma. Vahepeal oli Katriina kolinud Bundabergist tagasi linna, ta töötas ka samas kohas, kus mina. Ja ükskord kui oli Katriinal päev millal ta sai natuke vanemaks jälle rääkisime me tema reisist Bali saarele. Nii tekkis meil suur huvi ja soov ka sinna minna. Mõeldud tehtud ostsime piletid endale ja ka kallile õele, sest nii kaua ei ole kedagi armsast eestist näinud. Detsembri lõpuks oli plaan tehtud. Lähme kuuks ajaks Balile ja siis edasi asiasse rändama ja ehk siis tagasi Sydneysse. Värske ja puhanuna.


Kuna mul töö PwC lõppes 17. detsember ja uue hoo saab alles sisse veebruaris oli see plaan meile väga sobilik. Nikita DVD töö lõppes juba detsembri alguses nii ei olnud ka temal midagi, mis hoiaks kinni. Aga lõpp Sydneys oli ka lahe. Jarx kolis meile, kuna tal oli plaan eesti sõita ja tema korteri kaaslased Renx ja Andreas leidsid omale enda elamise. Nii jagasime korterit kolm nädalat kolmekesi. Kitsaks meil ei läinud, sest Jarx töötas päeva/õhtu/öö vahetuses, siis kui meie kodus olime ja siis kui meie tegime tööd oli tema kodus.


Nikita ja Jarko leidsid endale aga põneva huvi, millest mina kahjuks väga kirjutada ei oska aga põgusalt öeldes sattusid nad maailma tip-ärimeeste koolitustele, kus õpetatakse erinevaid viise kuidas teenida raha. Näiteks kinnisvara valdkonnas, börsi turul, interneti turundus jne. Poistele hakkas interneti turundus meeldima ja nüüd tegelevad nad sellega päris tõsiselt. Loodetavasti saavad varsti oma esimesed ärid püsti.

Veel meie rutiinsest elust. Hakkasime Nikitaga trennis käima, mina vähem tubli, Nikita väga tubli. Talle meeldib nalja teha ja öelda, et ta ei käi mitte spordi klubis vaid gey klubis, sest ausõna te ei kujuta ette kui palju pedesi on Sydneys. Mitte, et mul nende vastu midagi oleks aga see on lihtsalt meeletu. Naistel on siin linnas raske. Mehi, kes näevad väga head välja, hoolitsetud, ilusti riides, musklis, teevad silma hoopis Nikitale mitte mulle ega minu vallalistele sõbrannadele. Muidu on nad tegelt toredad. Mul on tööjures umbes 45% meestest peded aga see eest väga mõnusad inimesed. Mõni muidugi tuleb hommikul tööle ja nuriseb nagu naine iga asja peale aga sellega harjub ära. Samas mõnikord ikka häirib ka, et neid nii palju. Neil on oma linnaosad, baarid, poed jne. Pluss nad on kõikjal, kus oled sina. Musitavad pargis, ronivad pikniku lina alla ja teevad „pikaniku“ liigutusi seal all, mis on minu arust eba sobilik neile kui ka hetero paaridele, sest lapsed jooksevad läheduses ringi ja neil ei ole vaja sellised asju näha.

Auto müüsime me ka maha. Nikital enam tööd ei ole, pole meil ka autot enam vaja. Ja Nikita mainis paar korda, et temal südavalutab selle masina pärast koguaeg, kes teab millal teepeal ära sureb ja, mis siis endasi saab. Õnneks õnnestus auto maha müüa parema hinnaga kui ostsime nii, et tegime hea diili.

Muidugi nagu alati hakkas mulle lõppus väga minu töö ja kolleegid meeldima. Käisime väljas hängimas, jõulupidu oli lahe ja viimase tööpäeva istumine oli meeldejääv. Jõulupeol olin väga hämmingus kui baaris istudes mu ülemus pastaka seest savu suitsu välja võttis, põlema pani ja ära tõmbas. Keegi teistnägu ei teinud, sest see olevat normaalne seal. Maa kohtades oli rohkem sellist kultuuri näha aga, et linnas inimesed nii vabalt savu suitsetavad oli minu jaoks üllatuseks. Nagu viibiks hollandis, sest ka siin ei olnud baari omanikul sooja ega külma mida sa teed. Palju rohkem jälgiti seda kui palju sa jood ja ega sa liiga purju ei jää. Baarist välja viskamist toimus koguaeg, sa ei pidanudki eriti purjakil olema. Kui neile jäi mulje, et oled liiga palju joonud saadeti sind kohe välja ja ei mingit vaidlemist. Ükskord Nikital õnnestus jutule saada, et ta kaineneb natuke. Tegelikult ta joonud eriti ei olnudki, lihtsalt koperdas viimasel astmel aga turvamees järeldas sellest kohe, et ei ta liiga palju alkoholi tarbinud. Nii sai Nikita keelu klubisse aga lubati, et kui ta läheb joob vett ja tuleb pisut hiljem tagasi saab ta sisse. Nikita ei olnud muidugi väga kaval ja läks kõrval baari, otse turvamehe silma alla ja tellis endale õlle!



Veel käisime poolakatega grillimas Bondi rannas. Mul on tööl paar poolakat, kes on kõik väga sõbralikud. Nii kutsusid nad mind ja minu sõpru grillima. Katriina võttis oma vanad töökaaslased kaasa ja minuga liitusid Jarko ja Nikita. See pärastlõuna oli meeldejääv. Seltskond mõnus, toit maitsev ja moijtod võrratud.
Õhtu lõpuks olime pisut vindised ja punnis kõhtudega aga väga rahul, et osalesime väiksel pühapäevasel grillil. Paar nädalat hiljem korraldasim Cucci rannas samalaadse ürituse koos kahe prantslase, Katriina ja mõne minu töökaaslasega. See meile siin meeldib, et rannas grillimine on neil osa kultuurist. Kõik chillivad päev läbi pleesitamis linal, söövad ja joovad ning naudivad seltskonda.


Tahan kindlasti ära märkida siin blogis legendaarse Illi ehk Ilona, kellega peale laiali kolimist pidudel lällamas käisime ja muidu mõnusalt aega veetsime. Vene poes parankasi, keefiri ja kohukesi ostmas käisime jne. Muidugi vene poega oli nii nagu alguses arvasime. Nii kui tekkis võimalus kuskilt eesti toitu osta kasutasime me võimalust ainult ühel korral ja ega rohkem sinna poodi tagasi ei viitsinud minna. Muidugi olid hinnad ka väga kõrged, näiteks Kärumsi kohukese eest küsiti 45 krooni ja pudel keefiri oli 80 krooni.



Ilmad olid sel aastal kuidagi kehva poolsed. Muidugi väga palju nuriseda ka ei taha, kuna päikest saime piisavalt ja vihma ei sadanud just igapäev kuid siiski märkimisväärselt kehv Sydney ilm. Ehk see soojus ja mõnus ilm ole nüüd eestisse jõudnud, sest kuuldavasti on kodumaal viimasel ajal parimad soojad suved ja mõnusad pakaselised talved.


Lõpetuseks pean kahetsusega tõdema, et tegu on suhteliselt pealiskaudse jutuga kuna olin laisk ja ei pidanud blogi ja nüüd tagant järgi oli suhteliselt raske meenutada ja kõik kirja saada. Aga siiski olen uhke, et sain ühe peatüki meie tavalisest ebatavalise Sydney elu seiklused siia kirja. Järgmisena kohtume juba Balil.


Selle artikli avaldamise hetkeks oleme me juba kuskil mujal. Ei ole me enam Sydneys ega Balil, kus täpsemalt sellest kuulete hiljem meie järgmises peatükis.

Saadame tervitusi,
Ele ja Nikita