Simpson farm

2.30 avan silmad, vaatan hirmuga kella ja tänan jumalat, et saan veel magada. Sama juhtub umbes tunni aja pärast. See on vist hirmust, et peab varsti tõusma. 4.45 heliseb äratuskell. Lükkame veel natuke edasi aga aeg on käes ja vaja ennast voodist välja ajada. 5.00 olen oma tavapäraste tegevuste juures, pesen hambad, kreemitan, panen riidesse, pakin söögi ja istun autosse.

Hommikud on siin juba jahedamaks läinud. 20ne kraadiga ma enam lühikeste pükstega välja ei lähe, isegi pusa viskan peale. Päeva peale kogub ilm muidugi soojust juurde ja päeval on ikka 30 kraadi sooja. Sõit kestab 40 minutit. Tööle jõudes kirjutame ennast tuletõrje ohutus raamatusse sisse, et viibime hoones. Haaran vee ja jooksen oma tööpostile. Enne seda tõmban veel enda nimelise kaardi masinast läbi, et fikseerida enda töötunnid, mille järgi hiljem palka saame.

Asun oma ülesannete juurde. Tom, kellega koos töötan prindib mulle kleepsud ja sildid, mis kõik
tuleb pakitud avokaadode, sidruni ja mandariini kastidele kinnitada. Töö on suhteliselt lihtne.
Ainus, mis minul üle jõu käib on viimase rea kastidele siltide panemine. Olen selle jaoks liiga
lühike. Selleks on mul aga Adel Prantsumaalt.

9.00 hüüab Bree üle shedi (tehas,vabrik,ladu vms.) Smoko. Smokoks nimetatakse siin pause.
Tavaliselt hommikud lähevad mul kiiresti, 3 tundi lendas Tom`i, Adele ja Jamega vesteldes ja
kleepse/silte pannes. Esmiseks smokoks on meil tavaliselt puuviljad, võileivad või salat.
Inglased söövad alati oma kuulsat pähklivõiet, austraalastel on võileivad. Ja seda
igaks smokoks ja ka lõunaks. Ime siis, et nad paksud ei ole! :)

9.20 asume tööle tagasi ja jääme ootama lõunat. Minu töö on õnneks liikuv, saan jalutada shedis
ringi, sest alused kastidega asuvad erinevates kohtades. Pakkijatel on see-eest üks koht, käed
käivad kibekiirelt ja on kuulda ühtlast jutuvada, aga aru ei saa, mis nad räägivad, sest
masinad undavad kõvasti. Mõni töötab isegi kõrvatroppidega, et mitte seda häirivat heli kuulda.
Minul on vaja sildistada kõik alused. Alused on erinevad, mõni on 12 korrust kõrge, mõni lausa
20. Kaste alusel üle saja, mõnel isegi 160 ja kõik peavad olema sildistatud enne külmaruumi
minemist. Kui ma ei jõua õigel ajal, pean Eestit meenutavas ruumis kükitama ja seal oma töö
lõpetama. Brrrr.... Miks meie esivanemad ei võinud oma gromosoomi Hawaiile viia??? Või siis
kuhugi mujale, kus oleks soojem kliima.

12.00 hõikab Bree Lunch (lõuna). Mõnikord kusjuures mulle tundub nagu keegi hüüaks SÖÖÖÖÖMAAAA :) Aga need on vist lihtsalt luulud või siis on tegu sarnase sõnaga, mida naised siin aeg-ajalt üksteisele hõikavad. Lõuna ajal on puhkeruumis suur sagin, töötajaid tundub olevat 50ne ringis. On sakslasi, taanlasi, rootslasi, eestlasi (9 lausa), asutraalased, prantsalased, uus-
meleremaalt, inglased, iirlased jne. Seltskond on kirju aga kõige lahedamad on kohalikud
mutikesed. Nende klats ja naer ei lõppe kunagi.

Lõunaks on meil Nikitaga peaaegu alati soe söök. Viimasel ajal on Nikita palunud
tervislikumat sööki ja vähe rasvaseid asju. Avokaado, kodujuustu salat sidruni, pipra ja
soolaga on saanud üheks meie lemmikuks. Kana ja juurviljad täidavad kõhu mõnusalt aga palju ei saa, muidu ei jaksa tööd teha. Eriti Nikital on raske siis kaste tassida.

12.30 oleme jälle tagasi oma kohtadel. Kõik pärivad mitu binni (kast,kus sees on viljad, umbes 600 kg) meil veel on, et teada kui pikk päev meil tulemas. Tavaliselt on kuskil 200 binni ringis avokaadosi, sidruneid 150 ja mandariine 20.

Tony on Simpson farmi omaniku ühe viiest tütrest mees. Tema jalutab päev läbi shedis ringi, räägib juttu ja on niisama. Sellel inimesel on elulõpuni kõik kindlustatud kui ta naine teda just maha ei jäta. Nimelt on Simpson farmi omanikul viis tütart ja igale tütrele on andnud ta ühe shedi ja iga tütar on need kohustused omakorda oma mehele üle andnud. Tony ei ole meil küll juhataja, selle jaoks on palgatud eraldi inimene. Aga tarka nägu ja kamandmas käib ta küll.

Tom vastutab saatelehtede eest ja jälgib, et kõik tellimused oleks tehtud. Ta on 18 aastane austraalane, krussis punakate juustega, natuke täidlane ja lühike poiss. Tema prindibki mulle kleepsud ja lipikud. Suhtumine ja olek on tal natuke lapselik ja rumal aga eks ta olegi veel noor. Palusin tal endale selgeks teha, et minu nimi on Ele mitte Ella ega midagi muud sarnast. Kuna me koos töötame ja koguaeg kokku puutume oleks ju viisakas kui hääldad teise inimese nime korrektselt. Tema aga jätkas mind kutsumast Ellaks Elleks jne. "Ma olen ELE, kas seda on tõesti nii raske selgeks endale teha." "Aga mind tegelikult ei huvita", vastas Tom. "See näitab sinu lapsikust ja mitte teise inimese austasmist". Pigem olen Ella, kui hakkan selle inimesega vaidlema. Nüüd aga ütleb ta mu nime õigesti või siis parandab kohe kui saab aru, et on eksinud. Kangekaelne jõnglane.

Adel on pärit prantsusmaalt. Siia on ta tulnud reisima koos oma elukaaslasega. Nagu meil Nikitaga on neilgi juba viis pikka aastat seljataga. Adel on tore, heasüdamlik ja uudishimulik. Pärib kuidas Eesti juust maitseb, millised on inimesed ja kliima ja lubab, et tuleb seda kõike ise kogema kunagi. Kahjuks läheb aga Adel juba järgmisel nädalal ära. Tal on plaan kahe kuu pärast tagasi prantsusmaale kimada kuna ta õde abiellub. Viimased kaks kuud tiirutavad nad veel niisama mööda austraaliat ja siis koju. Loodan, et me kunagi veel kohtume. Kas siis Saaremaal kadakate vahel või Prantsusmaal Eiffeli torni all.

Kell saab kohe 15.00 ja algab järjekordne smoko, mis kestab 15 minutit. Natuke keha kinnitust, klatsi ja muresi kui raske kellegil eelmine vahetus oli ja läheb jälle edasi. Mõnikord lõpetame kell 18.00 mõnikord varem. Aga pikad päevad on head, sest siis on esmaspäeval oodatata ilusat palgalipikut, suurte numbritega. Enne lahkumist tõmbame kaardi läbi, et fikseerida tööpäeva lõpp ja kirjutame ennast tuletõrje raamatust välja, et keegi meid hiljem hoonest otsima ei hakkaks. Eriti ohtlik oleks see kui reaalselt tulekahju oleks.

Koju sõidame juba pimedas. Austraalias on suvi lõppemas ja algas sügis. Päevad lähevad lühemaks ja jahedamaks. Koju loksumine töölt kestab pikk ja tüütu. Vaatan tähti, aga taevas on võõras. Ei ole suurt vankrit ja muid tuttavaid tähti. Tuleb koduigatsus. Tahan oma taevast, oma tuttavat Tallinna. Sõpru ja peret. Aga tean, et uus päev viib igatsuses ja küll ma seda kõike jõuan nautida kunagi hiljem.

Koju jõudes viskame kivi, käärid, paber, mis järjekorras keegi pesema saab. Peale seda on söögi valmistamise aeg ja siis magama. Hommikul vara vaja ju tõusta.

Tervitused kohe, pildid järgmine kord ;)
Ele ja Nikita