Tavaline elu Austraalias.

Võib öelda, et meil on hetkel pikemaajaline puhkus. Ei ei ärge saage valesti aru, me ikka käime tööl ja pakime sidruneid ja avokaadosi aga viimasel ajal on nädala seitsmest päevast kaks, kui me viibime tööl, viis sellest aga kodus või kuskil trippimas. Kas pole mitte iga kontoriroti unistus, et mitte nädalavahetus ei kestaks kaks päeva vaid viis ja tööd peaks tegema ainult kahel päeval. Tegelikult meie elu nii lill ka ei ole. Kui ei tee tööd ei ole ju raha ja kui ei ole raha siis ei saa ju kõiki põnevaid asju teha. Kuid mõned seiklused me siiski oleme ettevõtnud.

Eelmisel nädalal käisime Nikitaga Sunshine Coastil, Brisbane`is ja Gold Coastil. Neljapäevane trip tasus ennast ära. Avastasime uut moodi Austraaliat ja tõdesime, et inimesed linnas on nagu kõik teisedki, kes elavad Euroopas, Usas või mujal suurtes kohtades. Kuna me siiani ainult maakohtades oleme seigelnud ja elanud siis meil ei ole varem õnnestunud harituid austraalasi kohata. Ok tegelt asi nii hull ei ole aga ega head lood siin maal ka ei ole. Aga eelnev arvamus siinsetest elenikest just kõige parem ei olnud.

Linnaelu on siin võimas. Brisbane hiilgab oma võimsate majade ja suurele linnale omase arhitektuuriga. Siin ei leidu küll selliseid ehitisi nagu kohtad Eesti vanalinnas, Roomas, Bergenis või Münchenis. Aga tornmajad, vanad postkontorid, ostukeskused ja China Town on siin olemas ja pakuvad turistile väärt vaatepilti. Pean ütlema, et armastan reisida, üks parimatest tegevustest maailmas. Olgu see külm Norra oma võimaste mägedega, Hawaii kõige südamlikumate inimeste ja parimate randadega, kasvõi nädalane puhkus kontorist Egiptusse. Kõik need kohad on reisimist väärt, sest igapaik on omanäoline ja kui sa oskad võtta nendest kohtadest, mis sulle pakutakse siis sa oled jälle millegi võrra rikkam. Kas hea lõõgastus, mis aitab sul hiljem paremini tööl keskenduda, ajalooline tarkus, mõni ilus hilp või lihtsalt silmaringi laiendamine. Reisimine annab nii palju ja mul on hea meel, et maailm on meile avatud ja annab igale inimesele võimaluse minna kuhu ta iganes ihkab. Ainus aga seisneb selles, kas see inimene ise väga seda ikka tahab, sest ilma tahtmiseta ei juhtu siin ilmas midagi.

Meie tahtsime väga Austraaliasse tulla ja ei ole vist teadmata sulle kallis lugeija, et siin me oleme ja juba neli kuud. Meeletu, kus siin aeg lendab. Kas asi on selles, et olen juba vanaks jäänud või lihtsalt head asjad mööduvad kiiresti? Ei tea. Ka minu viimasest reisijutust on möödas üle kuu ja nüüd annan endast parima, et see kõik tagant järgi kirja saada.

Lähen ajas tagasi viimaste sündmustega ja katsun kuni enda sünnipäevani jõuda siis peaks ehk kõik kirjas olema. Nagu eelnevalt mainisin, käisime Nikitaga väiksel reisul. Esimene sihtkoht oli meil Sunshine Coast. Tegu on ookeani äärse kohaga, kus 30 km ulatuses on umbes seitse väikest linnakest ja mõnusad lagoon sinised, valge liivaga rannad. Meie hüppasime kahest rannast läbi ja nautisime paradiisi sarnast loodust. Vesi sinine sinine, liiv valge ja kuum, inimesed pruunid ja kõigil surfilauad kaenlas teel võimsaid laineid püüdma.

Edasi viis meie tee Brisbane`i ja siis Gold Coasti. Viimane koht oli meie jaoks parim. Lootsime juba varem, et tegu on kõva kohaga aga, et ta nii lagi place on ei oleks uskunud. Täpsemalt on Gold Coast nagu Sunshine Coast ainult, et seal on juba palju suuremad linnad. Meie peatusime Surfers Paradises, mis juba nime järgi ütleb, et tegu on kohaga, kus on palju surfareid, suured lained ja loomulikult ilusad inimesed. Linn on täis rahvast ja elu. Pidu algab varakult, muusika mängib tänavatel. Igalpool on butiigid, restoranid, ööklubid ja hotellid. Ja naised kõnnivad kannipükstega ringi ja kutid paljastavad oma sixpacki(kõhulihaseid).

Meie esimene õhtu oli pisut läbikukkunud kuna me ei taibanud disco riideid kaasa võtta. Nii me siis lihtsalt jalutasime, tutvusime linnaga ja tegime plaane järgmiseks päevaks. Infot kogusin juba kogenumatelt. Hellasin Aussi sõbranna Kerttule ja Ilonale, kes teatsid meile ühtteist head soovitada. Siin kohal Ilonale infoks, Bedroom oli päris lahe ööklubi ja üle pikaaja õnnestus meil Nikitaga kuni hommiku tundideni pidutseda. 

Mis meiega aga tol õhtul veel juhtus on kindlasti hiljem lastelastele väärt jutustamist. Kuna kõik hotelli vastuvõtud olid juba suletud kui me Surfersisse jõudsime siis otsustasime 30 km linnast välja sõita ja ühes karavanpargis öö veeta. Meie tee sinna oli mägine, vihmane ja nähtavus oli nii kehv. Tundus nagu oleks tegu olnud vale pöördega (Wrong turn). Karavanparki me ei leidnud ainult baari, kus ees oli palju purjusinimesi, mis meid veel rohkem hirmutas, kui see, et oleme kuskil mägedes, vihma sajab ja meil ei ole ööbimis kohta. Kõige tipuks otsustas meie armas Mitsubishi, et ta enam ei sõida. Ta lihtsalt suri välja. Nutma ma ei hakanud, aga hirm oli suur. Saime auto uuesti käima ja taipasime, et miski pärast ei jaksa ta kohalt ära minna ja aeglaselt sõita. Nikita andis siis gaasi ja kimasime Surfersi poole tagasi. Tee oli pime, märg ja mägine ja kiirust oli raske kõrgena hoida, aga nii kui hoo maha lasime hakkas auto imelikku häält tegema ja andis märku, et see talle ei sobi. 

Õnneks jõudsime siiski Surfersisse ja ööbisime Coles`i (Nagu Selver või Rimi) parklas. Nikita pani äratuskella juba viieks, kuna kartsime hommikul saabuvaid inimesi. Viis ei olnud õnneks seal veel kedagi, lükkasime aina kella edasi ja saime lõpuks seitsmeni magada, siis hakkasid inimesed juba ringi liikuma ja me otsustasime ärgata ja tuld tõmmata sealt, kuna Austraalias ei ole lubatud autoga kuskil nii ööbida. Selleks on siin karavanpargid, mida meie kahjuks ei leidnud, või õnneks, sest hoidsime ühe öö raha kokku.
  
Teisel päeval oli meil ees korralik poodlemine, kuna pidu riideid oli õhtuks vaja. Minul läks asi lihtsalt, sain endale ilusa kleidi ja viimase trendi järgi märjaefekti retuusid. Nikitaga läks aega aga lõpuks õnnestus uued kingad ja stiilsed teksad saada. Mõlemad nägime head välja ja meie õhtu oli täpselt sama hea. Alustuseks tegime väiksed soendused karavanpargis, edasi Korea restorani, kus toit viis keele alla ja Korea kohalik viin pakkus mõnevat maitseelamust. Edasi suundusime ööklubisse, kuhu läksime koos Sirli ja tema türklasest sõbraga, keda kohtasime juhuslikult tänaval, kes muidu elavad samuti Bundabergis nagu meiegi.

Järgmisel päeval puudus üks oluline asi, pohmell. Lihased küll valutasid aga siiski oli mõnus olla. Paistis päike ja me kavatsesime mõnusa päeva rannas veeta. Kahjuks aga oli esimene kord elus, kus puutusime kokku sellise loodusnähtusega nagu tsunami. Jajah, minu silmad olid tagurpidi kui WC`sse minnes nägin suurt silti, kus seisis kirjas: tsunami oht, rannad suletud, evakueerimist ei toimu. Kuidas nüüd võtta, me ööbisime ookeanist 200 m kaugusel, kas laine meieni ei ulatu. Miks ei evakueerita? Küsimusi tekkis palju. Otsustasime linna peale vaatama minna, mis täpsemalt toimub. Hiljem selgus, et tsunami oht oli Tsiilis toimunud maavärina tõttu. Ja paljudes kohtades maailmas oli tänu sellele hoiatus välja antud. Kuuldavasti olid Venemaa, Jaapan ja mõned teised kohad isegi löögi saanud, õnneks aga mitte väga hullusti. Austraalia jäi igatahes puutumatuks ja meil õnnestus pisut siiski rannas aega veeta.

Kuna meie auto paar päeva tagasi streikima hakkas siis otsustasime kodu poole suunduda. Jätsime Byron Bay ja vene poe järgmiseks korraks. Kuigi nii väga oleks tahtnud leiba, tatraputru ja õigeid pelmeene saada. Gold Coastilt Brisbane ja linnast läbi sõit oli meeletu. Auto tegi sellist nutulaulu meile aga pöidlad pihus vedas ta meid ilusti ära. 400 km koduteed sai läbitud ilma suuremate tõrgeteta.

Järgmisel päeval läksime tööle, 100 m jäi puudu. Jäi puudu sellest, et parkimisplatsile jõuda. Jätsime auto sinna paika ja tormasime tööle. Peale tööd tulid mõned kolleegid meiega kaasa ja vaatasime auto üle. Õnneks saime kuidagi käima ja kimasime autoremondi poole. Poolel teel, suure kurvi peal enne suurt tõusu andis auto jälle otsad. Nüüd oli kõik. Ei saa koju, autoremonti ja meie rahakotid jäävad jälle tühjemaks. Käivitasime autot mitu korda aga ei midagi. Näppisime kapoti all igasugu asju ja targutasime kõik, mis viga võib olla. Aga kuna meist keegi autodest tegelikult midagi ei tea siis ajudest siin kasu meil ei olnud. Üks meie töökaaslastest näppis seal igasugu juhtmeid ja järsku ütles: poisid ma tegin teie auto korda. Nikita käivitas auto ja töötas, andsime gaasi ja sõitsime remonditöökoja poole. Tee peal arutasime Nikiga, et jääme seisma ja küsime töökaaslaselt, kes meil siiani sabas sõitis, mis ta tegi. Tuli välja, et mingi juhe oli lihtsalt lahti loksunud ja nüüd on sellega korras. Kuni tänase päevani ei ole auto enam välja õnneks surnud. Ptüi ptüi sülitan praegu üle vasaku õla.

Muidu on meil päevad siin suht vihmased ja kodus veedame palju oma ajast. Kohalikud ütlevad, et praegu on neil vihmaperiood ja lähiajal peaks see lõppema. Loodame parimat, sest kodus istumisest on villand ja tahaks tööd teha ja rannas käija. Lirts – Lörts, käes on märts. Kummikud jalga ja välja.  

Jaanuaris oli mul sünnipäev. Midagi erakortset korda ei saatnud, väike istumine ja Sambuka (põlevjook konjaki klaasist). Veel oli veebruaris ülemaailmne armastuse päev. Plaanisime Nikitaga restorani sööma minna, aga kuna elame väikses maalinnas siis kõik restoranid on suletud juba varakult. Ja meie muidugi ei arvestanud sellega. Aga mis seal ikka. Tore õhtu rannas, possumite, pizza ja veiniga oli ka omaette Valentini päev. Välja arvatud see, et Nikital oli pisut paha olla, mis õnneks järgmiseks päevaks oli möödas.

Veel mainimist väärt seik oli meil Ameldiniga. Kui varasemast ajast mäletate, elas Ayris üks suur prantslanna, kes ostis endale väikebussi ja lubas meid kaasa võtta tripile Ayr-Airlie Beach-Brisbane ja siis kõik koos tööd otsida. Aga nii asjad ei läinud kui te mäletate. Ta lasi meid konkreetselt üle ja lahkus Ayrist Inglastega, kes meile mainisid, et sõidavad temaga ainult Townsville ja sealt edasi lähevad Magnetic Islandile ja Ameldine sõidab sealt oma sugulastega edasi. Pidime veel inglastega Magneticul kohtume aga ohhooo üllatust, neid ei olnud seal. Ja kui kunagi hiljem Airlie Beachil tuttavaid sakslasi nägime, mainisid nad, et olid Ameldine ja Ingalsi seal kohanud. Valetajad ja reeturid. Aga tead kallis lugeija kõik, mis teed tuleb ringiga tagasi. Paar nädalat tagasi helistas eesti tüdruk Kerttu ja palus minult abi, et ma ta sõbrannat aitaks. Aga tema sõbraks osutus Ameldine, kes oli raha puudusse sattunud ja ei olnud juba tükkaega tööd leidnud. Mina teda aidata ei saanud. Ja see oli minu jaoks hea märk, elu ei ole ebaaus. 

Meie elame ikka oma luks korteris, meiega on liitunud veel kaheksa eestlast. Mhmm meid on nüüd kaksteist ja mul on kaks tütarlast, kellega ehk õnnestub lähemalt tuttavaks saada, et saaks oma naiste rõõme ja muresi jagada, sest ausalt poistega see eriti ei õnnestu.

Mõnikord käime bowlingut mängimas, mis on siin omamoodi kogemus. Nimelt nädalavahetustel on siin ka õhtujuht, kes laseb kõigil iga natukese aja tagant igasuguseid mänge mängida. Näiteks Renksil tuli hobust mängida ja mina pidin tema selga ronima ja siis bowlingu kuuli kurikate poole saatma. Vahelduseks päris tore bowling. Kinos käidud, Avatar vaadatud. Kes veel pole näinud, kuigi kahtlen, et neid inimesi üldse on siis soovitan südamest.

Lõpetuseks teile veel meie tööst. Ajad lähevad kohe paremaks kui vihm lõppeb ja siis algab avokaado hooaeg, mis pidi see aasta väga hea olema. Poiste töö läheb kergemaks ja minu töö raskus ei ole mainimist väärtki. Kas te kujutate kui raske saab kleepeka kleepimine olla? Ega vist, sest see on maailma lihtsaim töö ja minul on õnnestunud see endale saada. Ma muidugi ei arenda ennast sellel tööl kuidagi pidi aga ega pakkimine ka mulle teab mis teadmisi annaks nii, et naudin sajaga.

Kohtumiseni! Kindlasti väiksema vahega kui seekord!!!
Ele ja Nikita