Puhkus

Ärge nüüd meie pärast muretsege. Ega tegelt me siin ainult tööd ka ei raba. Esmaspäevast reedeni on siin küll tavaliselt tööpäevad aga mõnikord töötame ainult 6.00 – 9.00 ehk ainult 3 tundi. Ja väga tihti on siin riigipühad ehk saame lisa vabu päevi. Siin on nii, et kui riiklikpüha satub nädalavahetuse peale, lükkub see järgnevale tööpäevale. Mis on minu arust kõige õigem ja ausam korraliku töölooma jaoks, sest keda teeb õnnelikuks Vabariigi aastapäev kui too satub laupäevasele päevale, siinsed inimesed saavad seda nautida esmaspäeval ja ei jää millestki ilma. 

Viimati tegime ühe reisi Gold Coastil asuvasse Surfers Paradaise`i, kus oleme juba korra käinud. Seekord käisime koos eestlastest sõprade Eelika ja Jarkoga. Esimesel õhtul käisime meile tuttavas ja heas Korea restoranis. Nautisime kohalikku toitu ja veini ja meeldivat seltskonda. 

Õhtu edenedes tühjenesid veini pudelid ja tuju pidusse minna oli juba kõigil sees. Otsustasime mõnda kokteili-baari kõigepealt külastada. Aga ohh õnnetust, oli Suur Reede ja sel päeval Austraalias alkoholi ei müüda. Isegi baaris ega restoranis kui sa just süüa ei osta. Ja mitte, et sa teed väikese näksi joogi kõrvale vaid kõik käigud, alustades eelroast ja lõpetatedes magustoiduga. Meie kõhud olid aga nii punnis, et uuesti sööma hakata ei tulnud kõneallagi. Uurisime kuidas on lood ööklubidega ja meie üllatuseks olid kõik kohad tol õhtul suletud.

Hotelli tuppa me minna veel ei soovinud. Nii otsustasime omale armsaks saanud Korea restorani tagasi minna ja sealt ehk mõned veinid kaubelda. Õnneks olid sealsed teenindajad väga lahked ja pakkusid paari peale 1 veini, ehk siis neljapeale saime kaks veini kaasa. Kuna nad meie vastu nii lahked olid, otsustasime veel paariks joogiks nende juurde jääda. Edasine tee viis meid randa. Nautisime ookeani kohinat, täiskuu ööd, valget veini ja lõputuid põnevaid seiklusi üksteise elust.

Rannast siiber, jalad liivast puhtaks ja jälle linna peale. Meie suureks üllatuseks olid ööklubid avatud, mitte nii nagu meile varem oli öeldud. Hiljem selgus väga loogiline seletus – Suur Reede oli ju läbi, sest 00.00 vahetub kuupäev ja seadus ei näe ette, et päev peale Suurt Reedet ei tohi alkoholi müüa. Nii olid kõik ärid seda ära kasutanud ja kell 00.00 oma uksed avanud.

Muidugi viis meie tee sel õhtul ööklubisse. Jalakesed said valu kuni hommiku tundideni nii, et minu kingakesed enam jalas ei tahtnud olla, sest villid tegid liiga. Paljajalu hotelli poole jalutades naersime, et ei tea, kas naistel üldse öömaja on, sest hotellis oli ainult 1 vaba tuba, mis mõeldud kahele ja kuskil mujal terves linnas ei olnud vabukoti neljale inimesele niisiis riskisime ja lasime meestel ennast sisse checkida lootes, et õhtupimeduses saab naised vaikselt sisse smuugeldada. Kõik läks nii nagu pidi ja kõik magasid mõnusalt voodis oma peatäit välja. 

Hommikul nautisime randa. Te ei kujuta ette kui suured lained siin on. Julgetele ujujatele oli keelatud sügavamale kui naba minna. Vetelpäästjad seisid veepiiril ja jälgisid valvsalt supplejaid. Aga nagu ikka on olemas need, kes ei saa keeldudest aru. Mitu korda pidi terve vetelpäästja rühm tormama vette, et päästa rumalaid, keda laine aine kaugemale kaldast viis. Meie jaoks oli see muidugi põnev ja uus ja olime hea meelega publikuks.

Hiljem oli naistel plaan shoppama minna. Surfers Paradaise`s asub üks suurepärane OutLet, kus igale maitsele ja hinnaklassile leidub midagi sobilikku. Kuna meie Nikitaga seal juba eelmisel korral käisime otsustasid mehed linna peale minna ja meile teiseks ööks elamine leida. 

Meie Eelikaga jooskime mööda poode. Oma lemmik poest sain kolm kleiti, mis on kõik fantast ilusad. Lubasin endale, et sellega ma ka piirdun aga võta näpust. Viimane pood kuhu sattusime müüb enamjaolt kuulsaid surfi brände nagu nt. Billabong, Rusty, QuickSilver jne. Algne plaan oli mul osta üks soe kampsun kuna siin maal hakkab talv lähenema. Nii arvasin, et sealt poest ei leidu mulle midagi vajalikku. Istusin väljas ja ootasin Eelikat ja mõtisklesin kuidas oma kolme kleiti Nikitale kompenseerida ja otsustasin siiski sinna poodi piiluda, järsku leian sealt poest midagi ilusat ka temale. Sukeldusin riiete vahel ja nägin ühte armast Billabongi sooja kampsunit, hinnasilti nähes murdusin ja lisasin ostukorvi, järgnevad 5 minutit lendasin mööda seda poodi kuna nad olid juba sulgemas aga nüüd teadsin, et pean kindlasti musile midagi leidma. Õnneks oma suurepäraste shopplemis oskustega õnnestus mul väga ilus pluus talle leida ja lõpp kokkuvõttes olime kõik õnnelikud. 

Mehed tulid meile järgi heade uudistega, nad leidsid meile elamise. Otsustasime tol õhtul ise süüa teha, kuna eelmine õhtu saime restoranis kõhu head paremat täis ja mehed teadsid öelda, et meie hotellis on söögitegemis võimalus. Ainult, et minu pärimise peale, kas seal potid, pannid ikka on, oli Nikita natuke ebakindel ja osanud kindlalt vastat. Temas oli näha sellist salakavat olemist aga tol hetkel ei osanud ma midagi veel kahtlustada.

Linnas õiget hoonet otsides ei kujutanud ma veel ette, kus ma selle öö veedan. Auto sõitis maaalusesse parklasse. Mulle tundus, et tegu oli Q1 torni garaaziga. Selles majas asuvad korterid, mida on võimalik endale osta ja ka hotellina kasutuses olevad elamispinnad. Q1 on maailma kõige kõige kõrgeim elamumaja, kokku 77 korrust, mille viimasel korrusel asub vaateplatvorm, mis mahutab 400 inimest ja võimaldab 360˚kraadist vaadet. Kiirliftiga sõit pilvepiirile kestab vaid 43 sekundit, meie koju Õismäel saab aga 50 sekundiga ja korruseid on vaid 16. Q1 teeb tuulealla isegi meie munamäele, kogu pikkuses on see pilvelõhkuja 322,5 meetrit. 

Naiste üllatuseks just seal oligi meie kodu selleks ööks. Meie näod venisid pikaks kui astusime lifti, mis sõidutas meid 46ndale korrusele. Veel suurema üllatuse osaks saime korterisse sisse astudes. Nii imelist vaadet ei ole ma oma elus veel näinud.

Meie silme ees oli kogu Gold Coast, kõrged tornmajad, ookean, täiskuu, inimesed nagu sipelgad. Linn kihas elust. Sel õhtul nautisime head kodust sööki, vapustavat vaadet ja veini. Hommikul paistis meie magamistoast helesinine ookean, jällegi need väikesed sipelgad laineis möllamas. 

Tagasi teel Bargarasse külastasime Noosa Headsi, käisime sushit söömas ja mõnulesime ranna äärse kohviku terassil. Meie puhkus oli jällegi korda läinud ja hilisemaid meenutusi kuulete kindlasti ka siis kui me juba Eestis oleme.

Bargara elus on meil mõned muutused. Nädal tagasi kolisime uude kodusse. Eelmisest hotellist asume kõigest 2 minuti kaugusel aga kuna sõbranna Ly on arvatavasti varsti Austraalia poole teel, otsustasin uurida uut elamist kuhu saaks mahutada viis inimest. Astusime Nikitaga Manta nimelisest viie tärni kuurortist läbi ja leidsimegi endale sobiva.

http://www.mantabargara.com.au/ 

Kolm magamistuba mahutab kõik reisisellid ilusti ära. Lisaks on siin tenniseväljak, suurem bassein, mullivann ja mõnus lebola palmide all. Nii kui poistele seda kohta kirjeldasin olid nad väga huvitatud ja läksime uuesti kõik koos Mantat vaatama. Nähtud, otsustatud. Paari päeva pärast kolisime sisse ja tänaseks on juba esimesed basseini peod peetud. 

Teile kallid lugejad tervisi sinna petlikku ilmaga kevadisesse Eestisse ja Kallile Nikita õele õnne soovid siinsete vandersellide poolt!

Nikita ja Ele