Seiklused Mitsubishiga

On 7. jaanuar. Oleme teel Seventeen-Seventy (1770) linnast Bundabergi. Sõit on. Kokku on vaja läbida üle 100 km. Aga, mis see ära ei ole? Tallinnast Rakverre on ju kiviga visata. Ainus mure on meil see, et meie auto enam ei sõida. 

Ühel ilusal päeval olime teel Tannum sandsi ja poolel teel andis üks rihm (geneka vms.) otsad. Tol hetkel arvasime, et oleme õnnesärgis sündinud kuna auto suri ära täpselt bensiini jaamas, kus kohtasime sõbralikku meest, kes oskas meid lähimasse remondi töökohta juhatada. Sealgi arvasime, et õnn on meie poolel. Auto parandati 45 minutiga ja maksime selle eest 120 daala (1200 krooni). 

Edasi võtsime suuna linna nimega 1770, mis asus meist 115 km kaugusel. Linna nimi tuleneb James Cook`i visiidist, mis toimus aastal 1770. Sinna jõudes suri aga meie auto jälle ära. Toimetasime ta järjekordselt parandusse ja seekord ei olnud uudised enam nii head. Aga selleks, et lõplikku otsust teada saada pidime ootama paar päeva. Nii möödus meil paar ilusat päeva Captain Cooki nimelises karavan pargis. Käisime ookeani ääres, kus peale meie oli veel paar inimest. Ka teised eestlased jõudisd siia linna ja abistasid meid auto vedamisega.

Päev ookeani ääres oli mõnus. Nautisime päikest ja suuri laineid kuniks tundsime, et meie põhjamaa õrn nahk hakkas tulitama. Siin kandis on suur võimalus kohata vaalu, kilpkonni ja delfiine. Keda me seekord ei näinud aga loodame oma pika reisi ajal kindlasti näha. Kui mitte omal käel siis võibolla mõnest põnevast tuurist osa võttes. Ja muidugi on siin meduuse, kelle kohta ma just lugesin, et Austraalia meduus on salatikausi suurune millel on 60 kombitsat, mille igaühe pikkus võib olla neli meetrit. Teda peetakse kõige valusamaks kõrvetajaks. Igal kombitsal on 5000 mürgioga, milles olevast mürgist jätkuks 60 inimese tapmiseks. Ta asub muideks maailma tapijaloomade edetabelis kolmandal kohal. Nende pärast me väga enam vette minna ei taha.

Õhtul tuli kõne autoremondist, kust teatati, et meie auto ei ole enam sõidukõlblik kui me ei soovi just uut mootorit osta, mis maksaks meile lisa paar tuhat daala. Auto ise maksis 1700 daala.

Mis siis ikka. Õhtuks võtsime veini ja pidasime väiksed peied. Jategime plaanid järgmiseks päevaks. Tuju tõstmiseks helistasin kallitele inimestele eestis ja sain tuge ja positiivsust juurde. 

Hommik algas ilma päikseta. Karavan pargi omanik tuli meile ütlema, et eelmine öö olime teiste unerau seganud ja kella 4ni kisa teinud. Tegelikult läksid kõik juba enne kahte magama, ainult mina jäin veel istuma kuna helistasin skypega Eestisse. Ei taha eriti uskuda, et see sai kedagi häirida, sest rääksin vanavanematega ja Eevaga ja kisa ma toru otsas küll ei teinud. Asusime teele kohe, sest kell oli juba peale kümmet hommikul ja siinsetes karavan parkides on check out 10. Hambaid isegi ei jõudnud pesta, rääkimata hommikusöögist. 

Sõita oli üle 100 km. Teised eestlased võtsid meid sleppi ja sõit sai alguse. Kiiruseks 30-40 km/h. Aega kulus meil 5 tundi ja vahepeal läks veel teistel eestlastel auto kumm ja loomulikult sadas korralikkult vihma. Aga jõudsime kohale, sõime mõnusa kõhutäie ja lubasime endale mõnusa öö puhaste linade vahel ja sooja dushi. 

Järgmisel päeval hakkasime kohe uurima, mis võimalused siin tööd saada on ja, mis meie Mitsubishist saab. Tööga on lood siin nii, et kui ei saja siis on palju tööd kui aga sajab seisab kõik. Loodame siis, et ilmataat on meie vastu helde ja jagab päikest. Auto läheb siiski parandusse ja paneme 1000 daala eest uue mootori peale. Kas see on meie murede lõpp, seda ei julge veel loota aga ehk igale langusele järgneb tõus. Küll ka meie omale.

Teile tervisi ja uued uudised Bundabergist on ehk varsti varsti tulemas. Võibolla juba täna, sest õhtul on loterii loosimine, kus me kõik osaleme ja peavõit on 40 000 000.  :)

Tervitades,

Ele ja Nikita