Reedel lõppes tööpäev oodatust hiljem. Ees on pikk nädalavahetus, esmaspäev on jälle vaba kuna OZ`idel (Austraalased) on pühad. Kiiruga koju, viimased asjad veel pakkida, postkontorisse kindalsti enne viite, sest hiljemalt täna tuleb emadele emadepäeva kaart teele panna ja süüa on ka vaja tee peale teha. Lõpuks olen voodis, kell on 18.00, äratuse panen 23.00 kuna 00.00 peame hiljemalt autos juba olema.
780 km on Bargarast Airlie Beachi. Sealt väljub meie jaht „Prima“. Meid ootab ees maagiline kahepäeva trip Whitsunday saarestikku. Saari on 74, millest 66 on asustamata. Kuulsmad nendest, kus ka majutust ja muud meelelahutust õnnestub nautida on Hamilton, Daydream, Hayman, South Molle ja Lindemani saared.
Niisiis 00.00 oleme autos ja alustame sõitu, BZZZZZZ`t teeb energjajook avamisel. 9 tundi sõitu on ees. Mina ja Laura sätime ennast tagaistmel mugavalt sisse, kuna naistele on antud eelis terveks reisiks puhkeasend võtta, meie ei pea autot roolima, see ülesanne on Nikita ja Raki (Ragnar) õlgadel. 
Poisid jagavd tee pooleks ja Raki alustab sõitu, hommikupäike toob Rakile väsimuse ja ta annab sofri ameti lahkelt Nikitale üle. 
Vahetus oli lahe, kuna Nikita oli magama juba jäänud ja Raki äratuse peale on Nikita kiirelt püsti. Mendid, kas mendid, kus on mendid hüüab Nikita. Me rahustame ta maha, et ei ole mingit politseid ja tema on hämmingus miks me ta üles ajame. Paari minuti pärast on ta täitsa ärkvel ja saab aru, mis toimub.
Sõit möödub ilma vahejuhtumiteta, mõned surnud kängurud tee ääres, üks pisike üritas meilegi ette hüpata aga õnneks jätsime ta siiski ellu. Ehk Austraalias on ikka 2 känguru 1 inimese kohta. Vähemalt nii nad räägivad. 
Airlie Beach tervitab meid uues valguses. Kui me eelmine kord seal viibisime oli aastavahetus ja siin kandis algas just vihmaperiood. Oli küll ilusaid päikselisi päevi aga ookean ei olnud nii ilus. Kiirelt olid naistel fotokad pihus ja läks pildistamiseks. Tagantjärgi on hea öelda aga oleksime võinud oma akusi ja mälukaarte oma tõelise reisi jaoks säästa. Ei tegelt tähtsamad ja ilusamad kohad ja põnevamad kalad saime siiski pildile ja fotokas on igati ühe suure tänu välja teeninud. Ainult, et nüüd tellin kiiremas korras endale E-bay`st lisa aku ja vee aluse korpuse.
Kõik muidugi nii ilusti ei alanud. Probleem nr.1. Reisibüroosse minnes paluti meil esitada oma reisi voucherid. Kuna ma tegin broneeringu telefoni teel küsisin ma tol korral kohe, kas broneerimis numbrist piisab või tuleb kogu dokument välja printida. 
Tol korral öeldi, et ei ole vaja aga nüüd kui me kohal oleme on see siiski vajalik. Siin kohal õpetuseks mulle ja teile, ALATI kõik asjad paberikandjal kaasa, eriti kui tegu on väljamaaga, sest siin ei saa isegi oma meili pealt vajalikku dokumenti lasta välja printida. Teine õpetus mulle, ALATI kuula Nikitat, üljuhul on tal õigus, nii ka sel korral. Neil on ju sada tobedat reeglit. Õnneks on Airlies palju interneti kohvikuid nii, et selle probleemi likvideerisime kiirelt. 
Probleem nr.2. Laevale ei tohi kaasa võtta pagasit millel on lukud. Kodulehel oli kirjas, et ei tohi olla suured kõvad kohvrid vaid lubatud on pehmest materjalist kotid. Miks neile meie kotilukud ei meeldi ei tea, igatahes minu kampsunilukk või dressikalukk ja püksilukk neid ei häirinud. Ostsime poest Green bag`id (rohelised korduvalt kasutatavad loodust säästvad turukotid). Ja mure murtud.
Probleem nr.3. Laevale ei tohi kaasa võtta punast veini ja klaaspudelis alkoholi. Nikita 400 kroonine viin läks tavalisse veepudelisse, nii ka minu shampuse laadne jook, õnneks on OZ`idel Guun, mis on pakivein, sellega probleeme ei tekkinud. Ainult kast õlut tuli kaldale jätta. Aga saime hakkama, alkoholi jäi palju üle ja saime koju tagasi tuua.
Probleemid lahendatud, otsustasime Airlie Beachil veel söömas käija ja väikse jalutuskäigu teha kuna Raki ja Laura olid siin linnas esimest korda. Söögiga olid pisut hirmutavad lood. Meie Nikitaga otsustasime süüa üli vürtsikat rooga munanuudlite, igast juurikate ja lihaga. Söök oli maitsev aga silmad jooksid lausa vett. Nii vürtsist sööki mina oma elusees söönud ei ole. 
Kokapoiss mainis veel, et mida vürtsisem seda parem seedimisele. Tule suus kustutasime Coca Colaga, kunagi raamatust lugesin, et see pidi parim abimees olema ja pean ütlema, et tol autoril (Mai Loog „Minu Tai“) oli täiesti õigus. 
Kõhud täis, lähme. Ei veel, enne tuleb kokku lüüa ja head reisi üksteisele soovida. Raki tellis neli tequilat. Brrrrrr ma ei ole nii ammu tequilat joonud ja kui pits all, teadsin täpselt miks. Auto poole jalutades kogesime Nikitaga mõlemad midagi väga kohutavat. Meie mõlema kõhud hakkasid pisut mürgeldama, tundsime kuidas tequila seguneb vürtsise toiduga. Õnneks Charlotte`i (Sex and The City Movie`st lõik , kus üks neiu kakib püksi, kes ei ole näinud soovitan soojalt) õnnestust meil siiski ei juhtunud. Torm kõhus rahunes maha nii kui laine meie all loksuma hakkas.
Pardal võeti meid külalislahkelt vastu, suunati oma pisikestesse kuid mõnusatesse kajutitesse sisse seadma ja sõit võis alata. Ooken oli võimas nii oma värvuselt kui tugevuselt. Vesi oli hele-helesinine ja lained olid suured. Mõnel õnnetul reisikaaslasel õnnestus isegi kukkuda aga õnneks mitte hullusti ja esines ka merehaigust. Pardal oli meid 13. Reisijaid 11 ja laevameeskond koosnes kahest inimesest. 
Kapten Steve ja madrus Rachel. Kapten oli pisut pervarlik, tutvustus ringis palus ta lisaks oma nimele ja rahvusele ka kõige ebatavalisem koht, kus seksitud avaldada. Ise vaikselt muiates. Ma enam ei mäletagi, kus oli tema enda vahva kogemus aga mäletan, et selle üle oli ta eriti uhke. Rachel oli 20 aastane Uus-Meremaa tüdruk. Tugev ja ilus, paljude meeste unistus.
Kokku veetsime „Prima`l“ kaks ööd, käisime snorgeldamas, külastasime Whitehaven randa ja seilasime saarte vahel. 
Snorgeldamine minu jaoks nii tasemel ei olnud kui ma lootsin, kuna vesi ei olnud nii selge ja nähtavus oli halb. Põhilise ehk Grate Barrier Reefi (Suur Vallrahu) nägime ära aga kalu oli vähe. Grate Barrier Reef on korallsüsteem, mis koosneb 3000 üksikrahust ja 900 saarekesest ning laiub 344 400 ruutkilomeertri suurusel alal. Kusjuures tegu on ainukese elava organismiga, mida on kosmosest näha. Kuna vesi nii selge ei olnud ei tundnud ma ennast väga kindlalt, sest seljatagust näha ei olnud, kartsin, et mõni mitte oodatud sõber võib mind uudistama tulla. Nii, et vees ma kaua ei olnud. Alles aasta alguses oli siin samas üks hai rünnak, kus naisterahvas oma poolest kannist ja poolest kogusest verest ilma jäi. 
Whitehaven on maailma valgeima liivaga rand. Teisel päeval anti meile kolm tundi vabaaega seda kohta nautida. Alguses korralik fotosessioon, siis käisid osad ujumas, mina võtsin päiksevanni ja siis jalutasime niisama ringi ja uudistasime ilusat kohta. 
Ranna kõrval, kus teisedki turistid oma aega veetsid oli üks väike armas privaat rannake. See oli eriti ilus koht ja kui aus olla siis kõige ilusam koht maailmas, mida meie silmad on näinud. 
Seejärel jalutasime Nikitaga jalgupidi vees ja kohtusime astelraid (Stingray). Just selline tappis neli aastat tagasi Steve Irwini, kes oli kuulus krokodillikütt ja kellel oli palju dokumentaalsarju loodusest ja loomadest, kus ta maadles mürgiste madude, ämblikke ja muude hirmaste loomadega. 
Meie laeva meeskonnaliige Rachel mainis, et surra läbi astelrai on suhteliselt võimatu, ta võrdles seda lausa hiirega. Selleks tuleb looma korralikult provotseerida pluss peab ta oma astlaga väga õigesse kohta torkama. Nii ka Steve`ga juhtus, ta sai löögi peaaegu südamesse. See astelrai, kes minu pildilile jäi oli umbes poolmeetrit lai ja pikkust ka sama palju, pluss veel saba.
Koju sõit sujus ladusalt. Tagataustaks kõlas Jan Uuspõllu „Ürgmees“ ja üljuhul aga naised magasid. Paar nädalat hiljem saabus meile postiga aga mitte nii hea uudis. Olime suutnud Politsei kaamera ette jääda ja teenisime välja ühe korraliku trahvi. 100 alas olime sõitnu 111ga ja saime trahvi selle eest 133 daala ehk ligi 1400 krooni. Muidugi kokkuvõttes oleme me oma reisiga siiski väga rahul.Tervitused talvisest austraaliast,
Ele ja Nikita
